Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale.