Lisaks sellele Dan Malcolmi varjunime all, mida Silverberg oli hakanud regulaarselt Scotti ajakirja jaoks kasutama, avaldatud loole olid ajakirjanumbris veel kaks tema teksti, üks Calvin M. Knoxi pseudonüümi all ning üks Silverbergi enda nime all – nimelt autori trükidebüüt «Gorgo planeet», mis oli ilmunud veebruaris 1954 šoti ajakirjas Nebula Science Fiction. Kuna tekst Silverbergi pool Atlandit polnudki ilmunud, otsis ta selle käsikirja välja, pühkis tolmu maha ning müüs Scottile (2 senti sõnast!), saades selle eest kokku viis korda suurema honorari kui esmailmumisel.

Lugu ise on selle poolest kummaline, et tõi mulle üsna üks-ühele meelde Tiit Tarlapi romaani «Roheliste lippude reservaat» alguse sündmustiku ning ka tolle romaani atmosfääri ja meeleolud. Proovige ise.

Leitnant McDermott istub pärast vahetuse lõppu «Üheksa Planeedi» baaris Albireo XII-l ja napsutab täiega, kui tema randmeseade järsku märku annab, et tööandja patrullkeskusest teda vajab. Kuna on ikkagi tema vahetuse väline aeg, siis joob ta napsu rahulikult lõpuni ning võtab siis ühendust Galaktika Patrullkorpusega, et uurida, mida värki on?!

On toimunud inimrööv ning valvekohustusega patrullpolitsenik on haigevoodis, mistap aetakse ikkagi keset puhkeaega tööle tagasi McDermott. Korpuse kapteni Davise, kes vihkab McDermotti tipsutamist ja ei suhtu temasse kuigi hästi, kabinetis selgub, et on röövitud Maalt pärit senaator Hollise tütar Nancy, senaator oli koos perega galaktilisel ringsõidul. Hollise-plika röövis keegi Blaine Hassolt, kes põgenes temaga oma kosmosesüstikul avakosmosesse, kuid sooritas siis Breckmyer IV-l hädamaandumise, nii et süstik purunes ja röövitu jäi koos oma röövijaga planeedile n-ö. merehätta.

McDermottile kohe ei meeldi see mõte: Breckmyer IV on vastikult palav ja niiske džungliga ebatervislik planeet, millel pole inimasutust ning mille ainsaiks asukaiks on mitte eriti sõbralikud pisut kassilaadsed üsna primitiivsed tulnukad. McDermott mõistab, et talle on antud erakordselt vastik, vahest isegi enesetapjalik tööots. Ta saab ka aru, et senaator Hollis on piisavalt tähtis tegelane, et korpus peab vähemalt näitama, et nad hoolivad ja tema tütart päästma tõttavad... kuigi see tundub üsba võimatu missioon olevat.

Siis käib aga McDermotti peas klõps ja ta saab aru, et see ongi võimatu missioon ning teda on lihtsalt kavas kas patuoinaks teha või siis lihtlabaselt surma saata. Igatahes suunatakse ta otse kapteni kabinetist kosmodroomile ning hiilgav päästemissioon algab. Viimasel hetkel jõuab ta oma kosmoselaeva baarikapi täita piisava varu rummipudelitega, et ikka jätkuks pikemaks ajaks.

McDermotti maandumine Breckmyer IV-l õnnestub hästi, tema laev jääb erinevalt Hassolti omast terveks. Peaegi jõuab ta läbi džungli rassides tulnukate asulasse, kus langeb aga vangi. Hassolt ja Nancy Hollis on samuti seal, esimene on saavutanud mingi pooljumala staatuse, aga kui ta järgmisel päeval kuuleb, et selle staatusega käib kaasas ohvrianniks olemine järgmisel täiskuul, ei vaimusta perspektiiv senaatoritütre röövijat enam eriti. Ta tahab McDermotti laeval põgeneda, aga tedagi valvatakse kiivalt – ikkagi taevast langenud ohvriloom-jumal!

Vahepeal on vangistuses McDermott tüdrukuga suhelda saanud, see on meeldiv neiu, kes on väga õnnetu teda tabanud saatuse üle, ka tema tahaks planeedilt pageda... Reaalsus on aga selline, et kõigil kolmel põgeneda ei õnnestu kohe kindlasti, McDermott peab tegema valiku... Ja noh, nagu juba alguses öeldud. McDermott pole mingi kangelane.

Just teksti alguse atmosfääri ja lõpplahenduse eest annangi nii kõrge hinde.

Kogumiku koondhinne tuleb kõrgem kui üksikute lugude keskmine, kuna tervikuna on mu meelest tegu vägagi õnnestunud raamatuga. Esiotsa tuleb imetleda autori julgust oma noorusaja suhteliselt keskpärast jutuloomingut niimoodi vanuigi kokku koguda ja ilmarahvale näha pakkuda. Häbenemiseks pole tegelikult põhjust, aga ometi võinuks auhinnatud suurmeister vabalt ka oma varase loomingu uusavaldamisele veto panna.

Eriti kiidan juttude ees olevaid memuaarse sisuga sissejuhatusi, kus Silverberg paigutab tutvustatava loo kenasti oma tollase elu ja loomingu ning sõprade konteksti, õieti nimetabki ta seda kuueköitelist projekti ise «biograafiaks juttudes», mida see suurepäraselt ja väga tabavalt ka on. Ja sellisena on see ehk nauditavamgi lugemiselamus, kui seda olnuks pelk elulookirjeldus. Ehk peaks sellise formaadi kirjanikele suisa kohustuslikuks tegema, see on märksa teravmeelsem ja lugejale huvitavam moodus kellegi noorusajast ja varasest elukäigust aimu saamiseks.

See kirjastuses HarperCollins ilmunud kenasti kujundatud raamat viis igatahes mind meeldivale ajareisile 1950ndate keskpaiga digestajakirjade buumi aegsesse New Yorki, kus päeval ja ööl vihtus oma kirjutusmasina taga jutte kirjutada noor fanaatiline ulmekirjanik Robert Silverberg, soovides korraga saada suureks kunstnikuks ja edukaks kirjanikuks. Neid püüdlusi näitab väga hästi ka see raamat.

Sest olgu rõhutatud, et kuigi Silverberg kirjutas oma esimese kuue loominguaasta jooksul tohututes kogustes odavaid kosmoseoopereid ja planeediseiklusi, siis sellesse köitesse pole sedasorti süüdimatust ja mõnuga tehtud seiklusulmest jõudnud midagi. Siin on ikka rohkem tekstid noore kirjaniku otsinguteedest ja eksperimenteerimistest kuulsate eeskujude stiilis või uute tehniliste võtetega. Väga vajalik köide kõigile angloameerika ajakirjaulme ajaloo huvilistele, aga kindlasti tuleks täieliku pildi saamiseks kõrvale tarbida ka seda mainitud Silverbergi mõnusalt süüdimatut seiklusulmet.

Kohutavad puised dialoogid, teismelised tüdrukud, triviaalsed sündmused, halvad külaelu kirjeldused. Niiviisi nagu need tegelased, ei räägi küll ükski normaalne inmene. Vähemalt mitte nii pikalt järjest. Seda ma ei ütle, et niiviisi nagu need tegelased, ei käitu ükski normaalne inimene, sest ajuti käituvad inimesed ikka üsna veidralt, aga igatahes olin juba sama hästi kui kindel, et see raamat jääb mul pooleli. Üldjuhul annan raamatule aega 50nda leheküljeni ja kui selleks ajaks ei ole lugu mind kaasa haaranud, siis panen teose kõrvale. Andsin ka seekord. Õnneks läks umbes 45st leheküljest asi veidi põnevamaks. Jäin edasi lugema. Dialoogid olid küll sama halvad või hullemadki veel, tegevus antud edasi endiselt üsna kohmakalt, kuid lugu ise hakkas juba huvitama. Tuli ootamatu pööre, avanes huvitav maailm. Ainult see kohamaks keel aga see on noortekas, anname andeks, ütlesin ma endale, veidi lihtsam stiil on siin lubatav. Loeme edasi.

Umbes poole raamatu peal käis mul teadvusest läbi mingi klõks. Ma sain looga ühele lainele. Maailm hakkas elama. Dialoogid olid veel halvemad kui alguses, tegelased veel puisemad (kui selline asi üldse võimalik saab olla), kuid seiklus haaras mind kaasa, maailm avardus ja omandas värvid. Selgus et kõik ei olegi nii lihtne ja labane. Toimus mitmeid huvitavaid sündmustepöördeid, oli tugevaid tundeid, võitlust milles oli kaalul rohkem kui ainult enda elu. Loos toimus Seiklus. Kõige eelpoolnimetatud miinuste kiuste elasin ma tegelastele kaasa. Mida lõpupoole, seda pinevamaks ja põnevamaks olukord muutus. Keerasin kiirelt lehekülgi, et teada saada, mis nüüd saab. Kui raamat läbi sai, olin rahul, et liiga vara raamatut käest ei pannud. Selles suhtes tuleb Heidi Rabale au anda, et komponeerimise mõttes oli lugu hästi esitatud. Rahulik, kuid mitte liiga pikk algus, huvitav keskpaik ja põnev lõpp.

Lugu räägib sellest, kuidas Eesti koolitüdruk Lili Remma ja tema sõbranna satuvad kurja nõia küüsi ning viiakse võõrasse maailma kalliskive kaevama. Neid valvavad kurjad, mustad, eeterlikud kääbused ning on selge, et võimalust eluga pääseda ei ole. Selline GULAGi arhipelaagi lastevariant. Laste vastuhakukatsed surutakse julmalt maha, ning kuna nad mingid erilised ninjakilpkonnad ei ole (see mulle meeldis, et nad ei olnud), jääb ainsaks võimaluseks töö või surm.

Võõras maailm oli värviküllane ja veider nagu filmis „Avatar“. Suur pluss. Olevused ja tegelased olid veidrad ja huvitavad nagu raamatus „Jason imedemaal“. Suur pluss. Tegelaste läbielamised olid rasked nagu Lukjanenko „40 saare rüütlites“. Rasvane pluss. Seiklused oli põnevad nagu „Harry Potteris“. Veel suurem pluss.

Kui loo alguses olin ma kindel, et jätan raamatu lõpetamata, siis lõpus olin ma juba peaaegu kindel, et annan talle 5 palli viiest. Mulle meeldib seikluskirjandus ja seda ma „Lili Remmas ja gongapuuhaldjast“ ka sain. Kaasahaarav lugu kaalus minu jaoks üles muud puudused, ning praegu olen valmis huviga lugema ka järgmist osa.

Hoiatades juba ette halbade dialoogide ja tegelaste usutamatu psühholoogia osas, soovitan seda raamatut kõigile seikluskirjanduse huvilistel, kellele on meeldinud mõni ülalnimetatud teostest. Ma usun, et te ei pea pettuma (kui võtate hoiatust dialoogide suhtes arvesse). Hinde osas kaalusin tükk aega... ja panen kolme. Mitte tugeva kolme, vaid sellise keskmiselt nõrga. Sest kuigi ma kindlasti loen ka järgmist osa, tahaks edaspidi ikkagi veidi kirjanduslikku arengut näha. Inimesed võiks rääkida ikka pigem inimeste, mitte ameerika noorteseriaali moodi. Niiviisi siis.

Aa, ma seda juba ütlesin, et dialoogid olid kohutavad? Kuigi tuleb tunnistada, et ajuti päris koomilised ja mingisugune, toonitan - mingisugune groteskne võlu neis ikkagi oli.

Loomulikult saar leitakse ja võimalus, et neil seal hästi läheb, pole muidugi suur, sest nagu me kõik teame, on see saareke Cthulhu enda unelemispaik. Eks pealkiri vihja ka sellele, millega-kellega neil tegemist tuleb teha.

Comtois oskab kirjuatada huvitavalt, tal on ilmunud ka teisi korralikke Mythose-jutte. Comtois oli ka ajakirja Chronicles of Cthulhu Codex asutaja ja toimetaja. "Zombies from R´Lyeh" on ilmunud Robert M. Price´i koostatud antoloogias "The Cthulhu Cycle" (Chaosium, 1996).

Brandon Sanderson ütles selle loo kohta, et liiga suur hulk mõõga ja maagia lugusi baseerub samal mudelil -- koos suure kurja tulekuga hakkavad ringi liikuma ennistused kellestki, kes kõik jälle heaks teeb. Seetõttu otsustas ta kirjutada loo, mis lahkab vastupidist motiivi: mis siis kui kangelane läbi kukub?

Lugu ise leiab aset impeeriumis, mida valitseb surematu despoot nimega Lord Ruler (Isand Valitseja?). Impeeriumi rahvastik on jaotatud kaheks -- väikearvuline aadelkond ja suurearvuline loomadestki madalam alamrass, mille liikmeid kutsutakse skaadeks. Selleks, et aadlikud saaks skaasi kontrolli all hoida, andis Valitseja nende eelkäijatele võime, mida nimetatakse metallimaagiaks. Metallimaagid saavad "põletada" tarbitud metalli soovitud tulemuse saavutamiseks: raud näiteks aitab suvalist metalli maagi poole tõmmata, tina teritab oluliselt meeli, jne.

Et vältida vereliini pidi edasi antava metallide kasutamise oskuse levimist skaa hulka, on igasugune järglaste saamine erineva klassi liikmete vahel kõvasti ära keelatud, kuid kuna tegemist on siiski inimestega, siis seda siiski juhtub. Segaverelisi jahivad Inkvisiitorit, kes ühest küljest hoiavad nõnda skaa kontrolli alt väljumas ja teisest küljest kasutavad leitud maage omadel eesmärkidel.

Loo näiliseks peategelaseks on noor skaa preili nimega Vin ja kes on oma päritolu tõttu metallimaag. Tänu keskkonnale (ta on vargajõugu liige) ja oma vähestele oskustele pole ta seniajani vahele lennanud, kuni ta ühel eriti ambitsioonika skeemi tõttu jäi vahele samaaegselt nii inkvisiitoritele kui mässajatele, kelle üks võtmefiguure Kelsier ta naha päästab ja kellest saab Vini mentor.

Kuna lugu antakse edasi valdavalt Vini vaatenurgast, kes raamatu alguses on naiivne ning harimata tütarlaps, toimub tegelaskujude avanemine kihthaaval -- mida rohkem Vin asjadest aimu saab, seda rohkem mõistab asjaosaliste tausta ja motiive ka lugeja. Jutu läbivaks teemaks on ühe tegelaskuju moto "alati on veel üks saladus", tänu millele alguses lihtsad ja selged asjad uue ja ootamatu tähenduse saavad, et siis hiljem veelgi uuemateks ja ootamatutemateks muutuda.

Eraldi tuleks välja tuua ka Sandersoni kirjameheoskus. Loo narratiiv on väga ühtlane ning sündmusterohkusele vaatamata ei hakka see kordagi venima, ega kiirustama. Samuti jälgib raamat punktuaalselt Sandersoni esimest printsiipi -- maagia töötab vaid siis, kui tegelased ja autor lõpuni paika pandud reeglitest kinni peavad.

Kokkuvõtten võib "Mistborn: The Final Empire" kohta öelda nii, et ma ei ole juba aastaid lugenud midagi sellist, mis nõuab vastvaidlematult veel ühe peatüki lugemist enne magamaminekut. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. See raamat sai sellega hakkama ja seega hindeks puhas viis!

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

See raamat seisis mul riiulis vähemalt 5 aastat ja tõenäoliselt oleks sinna jäänud veel edasigi, sest siin-seal loetud Company-sarja jutud just palju ei lubanud. Siis aga tuli Raul Sulbi Company-teemaline suvekampaania ja käesolev raamat nihkus järjekorras muudkui ettepoole, kuni jõudiski lugemisele. Asjata, võib nüüd öelda. Midagi poleks katki olnud, kui olekski jäänud lugemata.

Miks? Sest kui vaadata eelmise kahe arvustaja kiidulaulu, siis kohati on tunne, et ma lugesin vist mingit sama nimega teist romaani. Mina ei näinud kuskil mingit ajaloolist ajarännusugemetega armastuslugu, mina nägin eriliselt võikas ja vinguvas stiilis kirjutatud naiste sopakat, nii tüütut, et see moodustab koguni tüütute raamatute hulgas oma alamklassi. Romaan pidi olema ajalooline, aga suuremat vahet pole kus ta toimub, sest kogu tegevus toimub kas siseruumides või niisama suletud kohas ja samahästi võiks ta toimuda ükskõik millal ükskõik kus. Olemata eriline ajaloohuviline jäävad lugejale täiesti võõraks ja kaugeks mingid taustal toimuvad, ma ei saanudki aru, mis seal siis toimusid, mingi katoliku usu ja Inkvisitsiooni pealetung Inglismaale või midagi. Ausalt öeldes see eriti ei kottinud ka et oleks hakanud välja uurima, milline valitseja täpselt mis usku üritas kehtestada ja miks. Sest raamatu fookus asus tegelikult hoopis mujal. Nimelt oli selleks mingi haledamat sorti armastuslugu. Ühelt poolt siis surematuks tehtud küborg ja teiselt poolt fanaatiline, kindlameelne, raudse tahtega puritaan kes tõsi küll, romaanis iga natukese aja tagant puhkes nutma nagu mõni Robin Hobbi meesnaistest. See võttis tollelt love storylt ära igasuguse usutavuse. Karm puritaan töinamas mingitel, ma jällegi ei saanudki lõpuni aru, mis põhjustel. Puritaanlikku kindlameelsust ilmutas too äärmiselt kahvatult, napisõnaliselt ja katkendlikult kujutatud "peategelane" alles romaani lõpulehekülgedel, kus ta tuleriidal ära põletati. Või õieti seoti ta vaia külge, pandi ümberringi puud põlema ja lasti ta siis väikese püssirohuvaadi abil tükkideks. Need olid romaani parimad leheküljed!

Usutamatu, igav, tüütu ja masendav jama oleks mu karm kuid õiglane hinnang (tsiteerides lembelaulik Erich Kriegerit: Märatsev jama!). Ma ei täheldanud kuskil ka eelpoolvihjatut tähelepanuväärset sõnaseadmisoskust - niigi õhuke romaan venis nagu tigu liivakastis. Aga nagu öeldud, päris altpoolt vööd löögina see raamat ei tulnud - olen piisavalt Company-sarja jutte lugenud, mis samuti mingit ülevoolavat õnnetunnet minus ei põhjustanud. Mida selle suhteliselt õnnetu naiste sopaka juures leidsid kaks eelpoolarvustajat, võin ma ainult oletada...

Ma sarja siiski päris maha ei kanna, järgmise köite ja ehk ühe jutukogu loen ka siiski läbi, aga see võib kõvasti aega võtta - Kage Baker (R.I.P.) nihkus nüüd mu tingimata lugemist vajavate kirjanike nimekirjas tükk maad tahapoole.

Nüüd võtsin riiulilt, pühkisin hardalt tolmu ja lugesin üle. Väike selline, kella just ei vaadanud, aga alla tunni, ja seda koos kohvi tegemisega... Krt, ei meeldinud mulle poisikesena ja ei meeldi nüüdki. Tähendab, esimene lugu on perfektne. "5". Edasi läheb langevas joones. See "minimaalselt vajaliku muutuse" lugu tundus mulle tollal ja tundub nüüdki -- vabandust igikulunud killu pärast -- perse kaudu hammaste parandamisena. Sellise ajutult sirgjoonelise ja negativistliku lähenemisena -- krt, suuna tüüp lapsepõlves muusika juurde, leia talle 6 litsi, et tal tegevust oleks -- mida iganes... Kõige idiootlikum -- spoiler alert! -- "näe, tüüp on geniaalne, laseme ta maha". Ja sellistel inimestel on ajamasin! Masendav...
Selle lahenduse kohta, kus saladus lihtsalt tähte suunati, tuleb mul kujutluspilt, kuidas esimene, kel õnnestus tulekivist tuli süüdata, selle kähku kinni mätsib, et tea, mis võib juhtuda... Noh, progress juhtus, tema suri välja. Järglasteta. Kus on ulme positiivne sõnum? ;-) Edasi läheb veel hullemaks. Ühesõnaga, kui poleks esimest lugu, oleksin ilmselt vanade mälestuste peal "2" virutanud. Nüüd... Tjah, halvad need lood ei ole, ja kirjutamisaastaid vaadates käivad kah. Lihtsalt neljas loos viiest prevaleerib mingi kaotaja suhtumine... mingi moraalitsemine... mingi selline näpuga viibutaja mentaliteet... Aga korra lugeda kõlbab kindlasti ja ilmunud on ju tohutult palju halvemat ulmet.