Autor ütleb eessõnas, et „Karvane metseesel“ on esimene osa raamatusarjast, millest teise ja kolmanda osa moodustavad tema kaks esimest raamatut. See on pigem selline vaimutsemine – triloogiaks selle tavamõttes neid nimetada ei saa. Elmi teise raamatu „Valmis nagu redis“ kohta olen kirjutanud proosaülevaates järgmist:„Gregor Elmi “Valmis nagu redis” võiks olla suurepärane näide kirjandusaabitsasse sellest, milline on tüüpiline grafomaania. Tegu on jabura, seosetu, igasuguse kunstilise kandvuseta tekstiga, kuhu on haigusele iseloomulikult pikitud grafomaanlikke värsse, kus on vaheldatud kursiivi ja rasvast kirja, suurtähti kirjatähtedega, püütud teksti vormiliste elementidega mannetust varjata. Raske on seda asja lihtsate sõnadega kokkugi võtta. Võiks sõnastada nii, et tegu on hakitud teadvuse vooluga või täiesti läbisegi pähe karanud mõtete paberile panemisega. Keskendunult lugeda sellist lausete jada on võimatu. Otsekui indulgentsiks või enese südametunnistuse rahustamiseks ütleb autor ka ise ühes kohas oma jutu vahele, et teda iseloomustab kontrollimatu mölavoog, ent see selgitus ei õigusta käsikirja trükikotta viimist.

Raamat on romaani mõõtu, ent kas 38-ks nummerdatud ja pealkirjastatud tekstiosad on jutud või peatükid, jääb arusaamatuks – omavahel nad palju ei erine. Kui püüda mingeid teemasid kokku võtta, siis rohkem õhkub tekstist sapisust riigivalitsejate ja tarbijamentaliteedi vastu.“

Suuresti kehtib seesama jutt ka „Karvase metseesli“ kohta. „Metseeslis“ on olemas siiski teksti läbiv narratiiv: selleks on turvamehe A ja tema sõbratari Jeanne´i lugu. Kaubamajas öövalves töötav mees läheb kergelt peast segi ning armub vaateaknal seisvasse mannekeeni. Ta silitab nukku käest ja räägib ilusaid sõnu. Mingil põhjusel mannekeen tasapisi elustub ja muundub tavaliseks inimeseks. Protsessiga käib kaasas helide ja valgusvihkude mäng. Turvamees haarab elustunud nuku kaasa ja lahkub töökohalt igaveseks. Sellega on ammendunud ka romaani ulmeline osa – teise peatüki lõpus, seitsmendal tekstileheküljel.

Edasi järgneb 200-l leheküljel rohkem Jeanne´i ja turvamehe keerulise suhte lugu, ent pikkamisi jääb see üha rohkem tagaplaanile. Esile kerkib autori hääl, mis valab paberile suure hulga seisukohti, vaateid, kategoorilisi ja vähem kategoorilisi mõtteteri, vaimukusi ja nüridusi. Mõned lõigud on üsna kirjanduslikud, eriti need, mille sisuks on tundeavaldus, armastus (lk 153-154, 157-159 jmt). On mitmeid vaimukaid ütlusi, mis suu naerule veavad, näiteks „on kahte sorti inimesi, on naised ja on mehed“. On intensiivseid ja huvitavaid passaaže. Aga need ei jää domineerima. Õrnus ja rõvedus lähevad segi, ikka ja jälle pöördub tekst sotsiaalkriitiliseks, argiseks, õõnsalt sisutuks või lihtsalt sapiseks.

Kompositsioonist ei ole juttugi, aga seda ei peaks võtma etteheitena, sest üsna kindlasti on autor nii tahtnudki. Kõik 78 peatükki on üsna isesugused, üks näiteks koosneb kuus korda korratud sõnast kop. Prantsuskeelsete sententside rohkuse järgi saab lugeja muidugi aru, et autor peab olema intelligentne inimene, eriti kui on näha, et mõistab ka inglise, soome ja vene (pohhui, nahhui) keelt. Nii et mõttetuna tunduv kop-peatükk või suurte algustähtedega peatükk või tekstiga tembutamine (lk 132-135) ei saa olla niisama. Pigem on ikka lugeja ullike. Autor kurdab ka, et tema eelmist raamatut „Valmis nagu redis“ lugejad ei mõistnud – võib-olla just seetõttu on „Metseeslis“ ümber trükitud üks peatükk „Redisest“.

Mahuliselt on „Metseeslis“ kõige rohkem täheruumi kulunud inimestevaheliste suhete paikapanemisele ja tundlemisele ning kriitikat saavad tarbijamentaliteet ja Savisaar, rohkesti on lugejaga lobisemist ja mõnikord jääb segaseks, kelle mõtteid me parajasti loeme, sest nii turvamees A, tema pruut Jeanne kui autor räägivad kõik kohati ühesuguses stiilis ja sarnase sõnakasutusega. Eriti veider on see Jeanne´i puhul, sest just tema peab endast kujutama materiaalsete väärtuste ja välise sära järele ihaleja võrdkuju, turvamees A aga tõsist, pigem vaimse ja kultuurse maailma esindajat.

Nagu ilmselt aru saite, ei ole eelnev jutt sugugi lugemissoovituseks. Žanriulmeusklikul pole „Metseesliga“ midagi teha, pigem võib see pakkuda midagi marginaalse kirjanduse austajatele. Võib-olla pole seda ka armastusromaaniks täiesti vale määratleda. Raamatust on pikemalt ja leebemalt kirjutanud Peeter Helme 24. jaanuari Sirbis.

Niisiis algab lugu sellest, et hullumajast lastakse välja patsient. Sõjaveteran ja kitarrist. On veider maailm, aeg peaks olema 23. sajandi algus, ühtki selgelt äratuntavat kohta-riiki-midaiganes ei ole ja tehnika, ühiskondlikud suhted ja suhtumised on sisuliselt natuke moditud tänapäev. Autor ka hoiatab, et raamat ei ole keerukatest vidinatest, mis nupulevajutuse peale piiksu teevad, teisalt jääb niimoodi arusaamatuks, miks üldse oli vaja maailm kolmeks sajandiks „külmutada”? Muidugi ei ole raamat SF, see on raamat bluusist (sisuliselt hämarulme), kuid kui vahepeal on toimunud paar maailmasõda, autokütus on kallis ja videoside toimib häälvalimisega, kõik muu on aga sama, siis minu esimene soovitus autorile oleks – kui sina kirjutad 23. sajandist, on tulemus umbes sama hale, kui mina kirjutaks bluusist. Nii minule, sinule, kui kogu lugemisvõimelisele inimkonnale on parem, kui me seda ei tee.

Ma ei tahakski raamatu sisust palju rohkem ära rääkida. Rovin Vox leiab tsiklivendadest pillimeistrid, mänedžeri ja endast hulga segasema paarimehe. Asi ei arene sugugi sirgjooneliselt ja tegelased on huvitavad, kuigi autor (pikaleveninud) eessõnas teeb kõik, et lugemisnaudingut tappa. Aga õnneks keegi niikuinii eriti ei mäleta, mis nimed sissejuhatuses ette vuristati. Eriti, kui lugemine venib mitme nädala peale. Üritasin seda raamatut lugeda aasta lõpus ja no ei läinud kuidagi. Reedel pärast ulmeühingu üritust läks tuttavatega promillitõstmiseks ja unerohuks kätte võetud raamat hakkas korraga minuga kõnelema. (Õnneks küll mitte sõna otseses mõttes, raamatu tegelaste tasemele ma siiski ei jõudnud...) Ühesõnaga, see raamat on muusikute raskest elust – alkohol, narkootikumid, suvaliste elavate olevuste keppimine, sekka pohmakat, pillinäppimist ja rõlgeid hommikuid trellide taga. Mingil hetkel oli seda raamatut lausa rõõm lugeda. Siiralt, tekst on kohati ladus ja vaimukas. Stiilinäide: „Nagu sinagi, nõnda pole ka mina kunagi suurem asi keerutaja olnud,” ütles võõras ja aitas Rathi okseloigust püsti. „Aga tea, et minu bändis on sulle vaba koht. Isegi, kui sa oled nii munn, nagu räägitakse.” / „Kas tõesti?” imestas Rath. „No seda peame kohe järele proovima.” Ning ta virutas võõrale korralikult vastu hambaid.

Raamatu keskpaigas olin ma valmis sellele nelja panema. (Viite ei oleks lubanud panna küündimatus ulme vaatekohast, eks ole; sorri, ma olen selline.) Viimasel ajal on eesti kirjandus tundunud kuidagi profaanluse sohu vajuvat. Vähe sellest, et raamatutest kipub kaduma sisu kui selline, kuhugi vasakule ära näib hiilivat ka sõnaseadmisoskus. Ulme ei erine selles osas muust kirjandusest – igaveste algajate kollektiivsed ponnistused parandavad ehk küll kirjutamistehnikat, aga kuna andest on nad neitsilikult puutumata jäänud, on tulemuseks masendust ja piinlikkust tekitavad kirjandussarnased tooted. Selles raamatus on teatud värskust. Tegelased lähevad korda ja neile on võimalik kaasa elada. Eks ole, ma olen (teatud mõttes raamatut inspireerinud) Jimi Hendrixist muidugi kuulnud, kuigi edasi on mu teadmised sel tasemel, et keelpillid on need, mida plännitakse, ent ometi lugesin ma isegi muusikategemist puudutavad lõigud läbi; niisamuti kui ma raamatute põhjal küll tean, mis asi on skisofreenia, kuid ega ma ikka päris hästi ette ei kujuta, mis toimub inimese peas, kelle armastatu ilmub välja siis, kui ta tabletid võtmata jätab, kummatigi istus ka see osa raamatu kontekstis päris hästi.

Siis aga selgub kahjuks, et autorile käib siiski veel romaani kirjutamine üle jõu. Romaan ei ole kontrsert, et alustame mingil teemal ja viskame tahapoole igasugust suvalist musta materjali, peaasi, et maht täis tuleks. Noh, see ei ole traagiline, see on õpitav. Noh, okei, muidugi ei oleks tulnud see... ee, tekstikogus välja anda, vaid ikkagi romaan kirjutada. Jürgen on teksti küll korda teinud, st see on eesti viimase aja kirjanduse kohta hämmastavalt loetavas keeles (nii kirjavigade, lauseehituse kui stiili mõttes), kuid tegemata on see osa, mida omal ajal peeti normaalseks toimetajatööks ja mis nüüd kahjuks ajalooks on saanud – romaan räägib ühe tervikliku loo, sel on algus, teemaarendus ja lõpp; selles on peategelane, kõrvaltegelased, reeglina ka antagonist (võib olla loodusjõud või terve maailm), on tegelaste sisemine areng, igasugune taust etc etc. Ei ole nii, et romaan lõppeb mingi suvalise koha peal ja edasi on mingeid pildikesi, mis küll näitavad, et autor on siiski palju rohkem läbi mõelnud, kuid kuigi loomulikult on tore teada, et maailmal on rohkem sügavust kui õlikilel veepinnal, näitab see samamoodi, et autor pole osanud või viitsinud klassikalises mõttes romaani vormida. See suhtumine, et topi need ise mõttes sobivasse kohta, ei toimi! ;-)

Nii et kokkuvõtteks autorile – kirjuta edasi! Aga tead küll seda lugu Joshua Bellist, kes NY metroojaamas mängis – kui sa sellest kirjandust ei vormi, võib see kohati hea olla, aga liigitub pigem teraapiakirjutamiseks...

„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.

Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.

Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.

Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.

Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.

Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.

King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)

Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.

Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.

Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.

Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.

Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.

Kosmiliste muinsuste otsija ja vahendustasu eest kollektsionääridele edasimüüja Alex Benedict, meedias tuntud ka kui «hauaröövel», ja tema palgaline piloot Chase Kolpath ajavad seekord salapäraselt kadunuks jäänud füüsiku dr Christopher Robini jälgi, kelle kinnisideeks olid paralleelmaailmad. Tollases tulevikumaailmas on nimelt üsna levinud ja tihti dokumenteeritud juhtumid, kus kosmoses, kas laevadel või orbitaaljaamades, märgatakse aegajalt ennast mitte identifitseerivaid kummalisi ja justkui täiesti võõra disainiga kosmoselaevu, mis ilmumise järel suhteliselt kiiresti kaovad. Laevad ei kao aga nagu harilikud hüperruumi hüppele minevad laevad - silmapilguga, vaid hääbuvad-haihtuvad mõne minuti jooksul justkui vaatleja pilgu all läbipaistvaks muutudes...

Sellest järeldaski dr Robin, et tegu on paralleelmaailmadest korraks mingi ruumifüüsikalise anomaalia tõttu meie reaalsusse sattunud kosmosealustega. Loomulikult pilkasid ja naeruvääristasid kõik eluajal füüsikut selle ulmeliste teooriate pärast. Igatahes jäi Christopher Robin ühel õhtul kosmoselennult koju naastes oma maja ees koos kohvritega kadunuks. Ta väljus koos pagasiga hõljukist, kuid koduukseni ei jõudnudki. Mees justkui haihtus õhku. Nüüd, kuus aastat hiljem, pakub Robini surnud abikaasa õde oma õemehe kraami Benedicti firmale edasimüümiseks. Ning Alex ja Chase sukelduvad füüsikadoktori kadumise ja paralleelmaailmade müsteeriumisse.

Nagu ikka hakkavad Alex Benedict ja Chase Kolpath uurima kaduma läinud teadlase viimaste elukuude reise ja tegemisi, koguma andmeid tema uurimistöö kohta ning otsima kontakti ta tuttavate, kolleegide ja nende laste, pärijate, lähedastega. Õige pea ilmneb, et dr Robin on enne surma ostnud hulga suhteliselt vanaraua tasemel kosmosesüstikuid ning asunud nendega avakosmoses eksperimenteerima. Justkui püüdes neid kuhugi saata... Viie laeva kered on alles, tuvastatavad, ühest, viimasest nimega Firebird, pole aga kuskil jälgegi... Pole kuskil meie maailmas siis.

Oma uurimistöö käigus põrkuvad Benedict ja Kolpath nagu ikka valitsus- ja armeeringkondade salastamismaaniale, selgub, et ühes kosmosejaamas koostatud kunagi üht neist haihtuvatest laevadest kirjeldav raport on muudetud. Kosmosejaama töötajad, kes seejärel närvivapustusega töölt lahkusid, nägid tegelikkuses tolle viirastuslaeva illuminaatoritest üsna selgelt seal kaptenisillal toimuvat. Nimelt tagus seal üks naisterahvas hüsteeriliselt vastu klaasi ja püüdis justkui kosmosejaama töötajate tähelepanu äratada...

See on Benedicti-sarja kontekstis ülesehituselt ja teostuselt üks kummalisemaid ja mitte kõige tugevamaid episoode. Nii et kirjaniku-skaalal oleks hindeks tegelikult tugev «4+», BAASi-skaalal loomulikult täiesti vaieldamatu «5». Igatahes algab see 350-leheküljeline lugu kole aeglaselt, justkirjeldatud salapärase ja traagilise avastuseni jõuavad peategelased alles 100. leheküljeks, enne seda on ainus sündmustikku koos hoidev müsteerium dr Robini kadumine, kuigi ka selle kohta arvab enamik realistlikult mõtlevaid kaasaegseid, et ju ta oli švipsis ja kukkus koos oma kompsudega lihtsalt üle kodumaja tagahoovis oleva rinnatise jõkke, mis laiba seejärel merre kandis.

Kummaline kompositsioon jätkub, sest süžee edasiarendamiseks vajaliku mõistatuse lahenduse leidmiseks viib McDevitt meie kangelased romaani keskmiseks kolmandikuks Villanueva nimelisse hüljatud maailma – mis ongi õieti teose põnevaim osa. Villanueva on kummaline planeet, ühest küljest on see üks harvu juhtumeid, mil kosmoses leiti täiesti Maa-tüüpi kliima ja loodusega paradiislik maailm, teisalt oli planeedi avastamise ajal juba teada, et paari sajandi pärast läbib vastav tähesüsteem ühe külma kosmilise tolmupilve, mis muudab inimelu planeedil võimatuks. Sellest hoolimata planeet koloniseeriti, kuna tulevase katastroofini jäi aega veel sajandeid. Ja koloniseeriti peamiselt erinevate kristlike usugruppide poolt. Katastroof aga jõudis ühel hetkel kätte ning miskipärast ei olnud enne seda keegi miljonitest asukatest eriti lahkuda soovinud. Osa inimesi õnnestus tolmupilve sisenenud tähesüsteemi planeedilt päästa, väga paljud aga hukkusid.

Lahkudes unustati aga elekter välja lülitada, kui kujundlikult väljenduda. Kõik teenindusrobotid, arvutisüsteemid jmt jäid käima. Ning läksid lolliks, mis tähendas, et kui planeet paar sajandit hiljem tolmupilvest väljus, ei saanud seda enam uuesti koloniseerida, kuna maa peal oli lahti läinud täielik põrgu. Lühidalt võiks öelda, et Bradbury «Kord tulevad soojad vihmad» ja Silverbergi «Raudse kantsleri» laadis isetöötavad kodurobotid ja -arvutid, aga ainult täielikus «Terminaatori» võtmes. Planeet on Benedicti ajaks (mitu millenniumit hiljem) kuulus kui ennast ise täiustavate robotite ja arvutite hullumeelne ja inimtühi maailm, kuhu need kedagi ligi ei lase. Kõik Villanuevale seiklema või uurima läinud ekspeditsioonid on hävitatud. Dr Robini ja tema otsingute jäljerada viib aga Benedicti-Kolpathi tandemi just sinna kuskilt keskarvutist juhitavate robotisüsteemide hüsteerilisele mänguväljakule...

Ei salga, et see oli minu jaoks romaani huvitavaim liin, mitte teose kolmandas kolmandikus jätkuv ja küllaltki põneva lahenduse saav viirastuslaevade otsimine ja leidmine ning sealt pealt inimeste päästmine. Just see Villanueva isetäiustuvate tehisintellektide maailm oleks võinud kujuneda romaani keskseks teemaks, praegu jääb ta kuidagi õhku ja haakub pealiiniga vaid autori kaunis vägivaldsel tahtel, kunstlikult noh. Igatahes toob just selles Villanueva-liinis McDevitt loosse omapoolse versiooni sellest igavesest vaidlusest, mis hetkel tekib tehisintellekt, mis hetkest saab tehisintellekti vaadelda iseseisvana ning mis hetkest võiks tehisintellekti võtta inimesega võrdsena. Ja seda siin romaanis just ühiskondlik-sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes, mitte masina tarkuse ja arvutusvõime poolest, kus meist, inimestest ju niiehknaa konkurenti pole.

Igatahes puhkeb Benedicti maailmas tema pöörase seikluse ja ülinapi pääsemise järel Villanuevalt suur arutelu ja torm seeüle, kas tehisintellekti võiks pidada inimesega sotsiaalselt võrdseks ja emotsionaalseks olendiks. Eks autor viitab siin muigega ja läbi lillede neegriküsimusele, paralleele leidub rohkelt, kogu selle ajaloolises arengus ja emantsipatsioonis, alates USA kodusõja aegseist vihastest vaidlustest, kas neeger väärib inimesega võrdseid õigusi, kuni 1960ndate mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel peetud võitluseni välja.

Ühesõnaga. Benedict ja Kolpath on pärast oma imelist pääsemist Villanueva mõrtsukrobotite küüsist valmis planeedi orbiidilt lahkuma, kui saavad palve kelleltki Charlie’lt maa pealt, kes on beeta – nii kutsuvad sealse maailma tehisintellektid ennast ise, ning kes palub härdalt ja dramaatiliselt enda päästmist sealt planeedilt, kuna 1) kardab, et üks hulluks läinud beeta, mis neid robotsüsteeme juhib ja arendab, võib ta lähiajal hävitada ning 2) kuna on end kõik need kohutavalt pikad sajandid seal planeedil kole üksikuna tundnud. Kuigi Charlie visualiseerib ennast alul hologrammi kujul 20-aastase meeldiva noormehena, ei tee ta mingit saladust, et on tegelikult üks paarikümne sentimeetri suurune karp ühe Villanueva linna ühe koolihoone klassitoas, umbes seitse tuhat aastat vana karp, kelle töö enne katastroofi oli koolilaste õpetamine.

Meenutuseks varasematest romaanidest, et Benedicti maailmas on igasse majapidamisesse, kosmoselaeva jm installitud oma TI, kes siis majapidamist/laeva juhtimist haldab, tsivilisatsiooni kõigi infopankadega ühenduses on jne, ehk siis üks arvutisüsteem ja tarkvara, aga teisalt sellise ülemteenri rolli omandanud ja igas kodus nime saanud ning personifitseeritud üksus, kellega suheldakse täiesti vabalt, kellele usaldatakse oma saladusi, kes on programmeeritud olema oma suhtluses täiesti inimlik ja empaatiline, eksisteerima vajadusel inimholona, aga et on siis lõppeks ikka tegu emotsioonitu masinaga või mitte...?

Benedicti ja Kolpathi ees ongi dilemma: kas minna uuesti oma eluga riskides planeedile päästma ühte arvutit, kes/mis seda härdalt palub. Ei ole ilmselt suur spoiler, kui ütlen ära, et romaani lõpus saab Benedictist suur beetade õiguste eest võitleja :) Õieti veenab teda selleks Charlie enda käitumine ja hiljem ka teiste beetade (nagu neid hakatakse üha enam solvava tehisintellekti asemel kutsuma)... Sest ilmneb, et Charlie on nende üksildaste aastatuhandete jooksul muutunud kohati neurootiliseks... ilmneb, et empaatiliseks programmeeritud beetad majapidamistes, kosmosesüstikutes jm ongi tegelikult empaatiliseks muutunud, nende teadvus pole enam pelgalt programmeeritud olema emotsioonivõimeline, vaid neil ongi tekkinud omaenda sõltumatud emotsioonid.

Aga nagu juba öeldud: et ma Villanuevast ja beetadest nii pikalt lobisesin, ei tohiks tegelikult kellegi lugemiselamust rikkuda, kuna see meisterlikult esitatud teema ja süžeeliin on romaanis kõrvaline, taustal asuv. Miskipärast. Aga leidlik, meisterlik ja põnev ehk siis igati mcdevittilik on ka romaani põhiliini, viirastuslaevade probleemi lahendus, mis meenutab juba rohkem sarja varasemate osade kosmilisi saladusi, olgu siis Salud Afari maailma hävimine, koloonialaeva Seeker kadumine, inimtühjana leitud Polarise süstiku lugu või Echo-planeedi hüljatud tsivilisatsiooni varemed.

Lõeptuseks polegi muud öelda, kui et loeme nüüd edasi Akadeemia-romaane ning ootame 2014. aasta sügist, mil peaks ilmuma 7. romaan Benedicti sarjast esialgse pealkirjaga «Coming Home». Ahjaa, sattusin hiljuti lugema kriitiku ja entsüklopedisti John Clute’i hinnangut McDevitti kohta: «the most adult of all writers of adventure sf».