Niisiis, aasta on umbes 2050. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist jms. Euroopa on killustunud. Euroopa Liitu kuuluvad veel ainult Poola, Inglismaa ja vist keegi veel. Kõikjal on riikidevahelised piirid oma viisakontrolli ja muu taolisega. Keskmiselt tekib Euroopas aastaga 12 uut iseseisvat riigi moodi üksust. Mitte kõik neist ei jää püsima. Paljudel neist on naabritega ajaloolised arved klaarida. Mõned on väga väikesed - näiteks neli 16-korruselist maja Berliini äärelinnas. Nende moodustamisega on umbes nagu ammuses Skandinaavias kuningatega - lähed turuplatsile, ütled, et sina oled nüüd kuningas, ja kui ellu jääd, siis oledki. See ei ole kujutatud maailma kohta veel kogu tõde, aga lähtepunktiks piisab.

Ida-Euroopa on Hutchinsonile kogu aeg huvi pakkunud ja sedapuhku on ta peategelaseks valinud väga eksootilise rahva esindaja, nimelt eestlase. Ru(u)di on alguses Krakovi väikeses restoranis kokk ja üldse on ta lapsest saadik tahtnud kokaks saada. Autoril on täiesti olemas ettekujutus Eesti geograafiast ning koha- ja pärisnimedest, aga natuke toimetamist kuluks nende osas siiski ära. Ja kui väga norida, siis on paar pisiasja ka loogiliselt natuke nihkes. Aga peale eestlaste seda keegi muidugi ei märka. Restorani omanikul on vend piiri taga, riigis, millega Poolal on väga keerulised diplomaatilised suhted, ja Ruudi siis pakubki, et võib oma Eesti passiga käia tervitusi viimas. Ning satub peagi põrandaaluse kulleriteenistuse agendiks. ("Piirideta Euroopa nimel! Säilitame Schengeni vaimu!") Vahel tuleb kohale viia teade, vahel pakike, vahel osutub pakikeseks inimene.

Tegevus käib mitmel pool Euroopas, vahepeal ka Eestis - nimelt otsustab Lahemaa Rahvuspark Ruudi isa juhtimisel iseseisvuda. Lõpupoole läheb, nagu öeldud, paranoiliseks. Ruudi hakkab taipama, et tema nurjunud operatsioonides on mingi seaduspära ja et ilmselt ta peab teadma midagi, mille tõttu tahetakse teda kõrvaldada - ainult et ta ei tea, mis see on.

Kui keegi kohalikest kirjutaks loo eestlasest superspioonist ja peaaegu et superkangelasest, võiks see tunduda pisut naeruväärsena. (Meenub "Hingelõõm".) Aga kui keegi teine seda teeb, siis tundub päris tore. Ma nüüd ei tea, kas ka nii tore, et tõlkida tasuks.

Lugu ise algab sellest, et Alex/Chase duo poole pöördub üks naisterahvas, kelle vanaisa asjade hulgast tuli päevavalgele väga vana olemisega sideseadeldis. Alex tunneb ära kosmoseajastu alguspäevil kasutatud tehnoloogia. Ja kuna on teada, et kadunud vanaisa Garnett oli paadunud fänn nn Kuldajastu (20. - 24. saj.) uurija, siis tundub enam kui imelik, et mees niivõrd olulist leidu avalikuks ei teinud. Ja niisama lihtsalt McDevitt tekitabki intriigi. Teiseks süžeeliiniks, nagu Raulgi on juba maininud, kujuneb Capella päästeoperatsioon. Pole välistatud, et teen siin autorile ülekohut, kuid võibolla olekski kogu lugu olnud sootuks huvitavam kui see teine olnuks peamine liin...

Tumedate sajandite lugu, mida Raul eelarvustuses kõrgele kiidab, jääb minule natuke segaseks. Ühest küljest on see niisugune ehe postapo värk - tsivilisatsiooni hukk ja puha. Kindlasti oleks seal palju huvitavaid võimalusi heade lugude jaoks. Teisalt terendab sellest natuke nagu loogikaauk. Kui inimkond oli selleks ajaks juba tähtedele jõudnud, mida nimetatakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks me liigina üldse säilisime, siis kuidas oli ikkagi võimalik, et sajanditeks võttis maad täielik allakäik? Meile kuvatakse pildikesi sellest, et hobusest sai peamine liiklusvahend ja inimesed pidid elus püsimiseks jahti pidama. Suur osa kultuuripärandist hävis, aga kõigest mõnisada aastat hiljem lennati jälle mööda Galaktikat ringi. Ehk siis kui allakäik kolooniaid ei tabanud, siis miks need ei aidanud Maal jälle asju paika seada? Ja kui allakäik oli üleüldine, siis poleks ju ka kolooniad pidanud säilima. Noh, mis iganes. McDevitt "lahendab" selle olukorra lihtsalt: enamik ajaloost ongi kaotsi läinud. Meile on jäänud vaid käputäis seosetuid tekste ja esemeid, mille alusel järeldusi teha. Korduvalt läbib raamatut tõdemus, et ega me tänagi tea, mis 3000 või 5000 aastat tagasi aset leidis.

Nimetage mind küünikuks kui tahate, kuid ma ei saa üle ega ümber ka sellest, et McDevitti tulevik ei tundu omas mõnususes ja hubasuses, inimeste kainet mõistust ja heaolu kujutades kuigivõrd veenev. Muidugi - võttes aluseks natuke üldisema, suurema pildi, kus eksisteerib konflikt tulnukatega, probleemid galaktika uurimise rahastamise jätkusuutlikkusega, aastatuhandete jooksul erinevate inimtsivilisatsioonide teke ja kadu, siis võibolla on ka see mugav heaoluühiskond, milles Alex ja Chase toimetavad, kõigest ajutine nähtus. Mine sa tea võibolla on hoopis selles tõdemuses võimalus edasi minekuks? Mingi vapustus, mis pöörab selle sarja minevikku vaatava olemuse hoopis millekski muuks :)

Benedicti sarja kohustuslikud elemendid on kõik olemas: mõistatus, jupp-jupilt, juhtlõng, juhtlõnga kaupa, ühest tupikust järgmisse liikudes selle lahendamine; Alexi ja Chase`i vastu töötavad jõud. Tapmiskatse! Ei saa ka sel korral ilma. Operatsioonid kosmoses. Kuskil taustal toimetavad telepaatidest tulnukrass (Mutes). Chase oma suhetedraama või -dilemma? või hoopis mõlema puudumisega? Ja õnnelik lõpp.

Tundub, et paras koht tagasi vaadata ka ja võrrelda natuke sarja teiste osadega. Olen võrdlemisi ühtlaselt neljasid hindeks pannud. "Polaris" oli erandiks, mille põhiintriig jättis mu sedavõrd ükskõikseks, et peaaegu võinuks terve sarja maha kanda. Aga lisaks "Talent for War`ile" on siiski ka "Seeker" ja "Devil`s Eye". Seega kolm neljast on tegelikult väga head. Käsolev on selline päris kobe.

Soovin siiralt ja südamest, et tõlkija ajaks ka järgede tõlkimisel sama rida ja asendaks juba järgmises köites kõik f-tähed ph-dega ja kui juba, siis miks mitte elimineeriks ka kõik õ-d kui eurooplasele tundmatud värdkeelesubstraadid.

--------------------------------------------

Lugu ise ,kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, on kõige saba ja sarvedeni hindu. Ehk siis lugulaul sellest, kuidas väikese barbarhõimu pealik teeb Induse kultuuri riigi heaks nii suuri tegusid, et maandub lõpuks hindude niigi rikkalikku panteoni üheks peajumalaks Šivaks. Suured teod jäävad järgmistese köidetesse, esialgu piirdub Shiva osa ahhetamisega Harappa ja Mohenjo Daro kultuuri tippsaavutuste -- eluiga 300 aastat seda kahtlemata ka on -- kastisüsteemi kallal hammaste teritamise, tantsupedagoogika, mitme mõõgaduelli ja ühe võiduka lahinguga.

Kui jätta kõrvale tõlkija kirumine, siis valdav emotsioon on -- see ju pesuehtne Bollywood! Isegi tantsunumbrid on sisse kirjutatud! Pluss puhas troopikaeksootika! Kahtlemata väärib 2 miljonit Indias müüdud köidet, ent keskmisel maavillasel eestlasel jookseb mitu tuhat aastat kultuuritaaka ja -konteksti raudselt liiva. Kuigi kellelegi kindlasti meeldib.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Kaugel planeedil on maalaste ekspeditsioon ning kui nad uurivad kaslastest arenenud võõrtsivilisatsiooni elu-olu, siis jääb neile taipamata surnute ja matustega seonduva sõna «bobugabi» tähendus. Uurivad küll kohalike käest, aga nood ei kipu eriti vastama, pigem keerutavad ja hämavad ning väidavad, et pole kombeks sellest rääkida.

Kui maalased koju tagasi jõuavad, siis selgub, et vahepealsel ajal (lend toimus valguse lähedase kiirusega) on ka maalased selle mõiste enda jaoks avastanud... tõsi, mitte just sama nimega.

Tekst meenutab neid Robert Sheckley lugusid, kus kaks (antud juhul kolm) maalast püüavad võõra planeedi asukate mõnele kummalise kõlaga sõnale tähendust külge leida.

Otse loomulikult ei pea ma seda Aleksandr Gromovi juttu Sheckley plagiaadiks... ja Sheckley asemel võib siin ka mõnda teist nime nimetada. Robert Sheckley lihtsalt seostub esimesena, kui taolist loo-skeemi mainida.

Jutu esimene pool, kus tegevus toimus võõral planeedil, oli suurepärane. Selline muhe ja karge hilise kuldajastu laadis pajatus, millele lõdva randmega viie viskaks. Kuid siis tuli jutu teine pool ja naasemine Maale ning otsekui teine jutt oleks – muhedus kadus ära, autor hakkas mingit draamat ja suisa traagikat kangutama. Oli tunne, et otsekui oleks jutt kunagi pooleli jäänud ning autor siis mõni aasta hiljem hoopis teise meelolu ja mõttega sellele lõpu teinud. Minuarust oleks selle jutu puänt naljana paremini mõjunud. Neli tuleb kenasti ära, aga mis kõik oleks võinud olla...

Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.

Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa "The Family Trade" ilmus 2004 aastal ja selle jätk "The Hidden Family" aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.

Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema -- selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.

Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.

Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea "poistekaga" (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.

Nii mõnedki arvustajad on norinud romaani lõpu kallal. Mina ei noriks. Võimalik, et teeksin isegi samamoodi. Aga ka minu lõppude kallal noritakse :)

Nagu tihtipeale, tuleb laitust alustada samast kohast, kust kiitust. Noor autor jääb tugevasti stiili- ja sõnamängude lõksu ja paljugi sellest, mille pärast ilukirjandust loetakse, on kokkuvõttes puudulik. Karakterid näiteks - ainuke meeldejääv tegelane on oma emaga koos elav vist meie mõistes hindust (?) vanapoiss, kadumisjuhtumitega seonduva koguja. Sisearhitekt ja salapolitseinik on juba siledad nagu piljardikuulid. Ülejäänud tegelased on päris plakatlikud ja neile ei anna üldse kaasa elada: Breiviki moodi põhjamaade nats, eluheidikust narkodiiler või igas mõttes pooleldi valmis kadunud tüdrukud vilksatavad mööda nagu päevauudistest üles korjatud tüüpportreed.

Kokkuvõtteks: eks ta üks eputus ole. Rahuldav pluss. Peaaegu hea.

Muljet ei muuda sümpaatsemaks ka "rühmitusekaaslaste" kisakoor, aga seda muidugi ei saa autorile ette heita. Loodetavasti.

PS.: Kahtlemata on tegu zhanriulmega. Seda ei näita ainult Hall (muide, ühe maakoha sellesse uppumise hetke kirjeldus teoses ka kenasti sisaldub), vaid ka tehnoloogia (õhulaevad ja magnetrongid - võimalik, et sisepõlemismootor on kujutatavas maailmas kuidagi probleemne) ning sügavalt alternatiivne poliitiline geograafia. Kui ei meeldi, mis siis ikka - ega mullegi nii väga meeldinud - kuid ulme on küll.

Varem olin lugenud vaid paari Dicki pikemat asja, mis eesti keeles ilmunud (Elektrilambad, Ubik, Mees kõrges lossis) ja tutvus tema lühemate paladega oli seega esmakordne. Ehkki igaüks neist väärib ilmselgelt eraldi arvustamist, mida ehk õnnestub samuti teha, võiks siin pealiskaudselt iseloomustada nende mõningaid ühisjooni. Vist peaaegu kogu Dicki loomingule on iseloomulik tumedus, äng ja rusutus, mis puhuti näib muutuvat täielikuks lootusetuseks (põhjendades sestap Dicki tsitaati tollesama kogumiku ümbriselt, mille järgi ta enamiku oma kirjanikuteest uskus, et universum on tema vastu), mistap muusikavallas kõlab tema kirjutatu hästi kokku doom metaliga. Ja teadupärast on Mart Kalvet kirjutanud vähemalt ühe otseselt Dickist inspireeritud loo, "Tere tulemast vanglasse", mis annab küllalt hästi edasi Dicki maailmade ühe põhielemendi: tajutav reaalsus, nii kole, kui see ka on, on siiski midagi väga ilusat ja pehmet tegeliku reaalsuse kõrval, mis käesolevas kogumikus ilmneb eriti loos number 8; ent reaalsuse ja taju vahekordi lahatakse ka mujal (eriti nr 7).

Üks Dicki kirjutiste kõige ilmsemaid ühisjooni on sõjavastasus, mis domineerib eriti kogumiku esimeses kolmes loos, ent on olulisel kohal ka enamikus ülejäänutes, olles suuresti kantud külma sõja aegsest tuumasõjahirmust, ent ka laiemast üldhumanitaarsest tunnetusest, et sõda hävitab normaalse inimühiskonna ja -suhted.

Väga tihti sekeldavad Dicki lugudes ringi ka tehisinimesed, kes puhuti tõusevad ka peategelasteks (nr 7); samas kui kosmoselennud jms, mis on paljude ulmekirjanike jaoks väga kesksel kohal, jääb Dicki jaoks enamasti kuhugi tahaplaanile; tema lugude tegevus toimub enamasti Maal (tihti juttudes nimetatud Terraks) või siis selle lähiümbruses (Kuul).

Enamjaolt meeldisid mulle need lood väga, ent ometigi tekitasid teatavaid tõrkeid mõned loogikavead (ehk siis mõned libastumised, mis ei paista sobivat autori enda loodud maailma loogikasüsteemi), mis ilmselt tulenevad kogumiku eessõnas mainitud Dicki kombest kirjutada oma jutte väga kiiresti ja amfetamiinilaksu all olles. Teisalt muidugi, ega loo jooksmise ja nauditavuse seisukohalt sellised asjad pole otseselt primaarsed, olulisim on ikkagi üldine mulje. Ja see mulje kogu kogumikku arvesse võttes jääb kuhugi väga tugeva nelja piirimaile: väga suurt osa lugudest võiks hinnata kahtlemata 5-ga, ent on ka mõningaid, mis paraku ansamblist välja langevad.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.