10.2015
Misasja, ma polegi siin arvustanud? See viga tuleb parandada? Püüdsin kõigile võrgu vahendusel nä...
Misasja, ma polegi siin arvustanud?
See viga tuleb parandada?
Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat”*, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Eriti veel Baasis, kus ühele üldse ei meeldinud =)
Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle motivatsiooni ka allolev lugemissoovitus valmis kirjutada. Sest võib-olla ei leia minu moodi inimesed nende eelnevate muljetuste põhjal seda raamatut üles, ja sellest oleks kahju.See võiks ju minu moodi inimestele tõeliselt hea raamat tunduda.
Romaani sisu ma väga ei tahaks siinkohal kokku võtta. Just seepärast, et ilmselgelt võimaldab „Püha ja õudne lõhn” mitut moodi lugemist ja ühe meetodi ettekirjutamine tundub õelana nii teose kui lugeja suhtes. Siiski, kui te pole raamatut näinud ega seni ühtegi lugemismuljet lugenud, siis siin on teile kõige esimene ja silmatorkavam kiht: kui ma püüdsin seda teost kursusekaaslasele ühe sõnaga kirjeldada, nimetasin teda nostalgiaraamatuks. Kakskümmend aastat tagasi läksid kaduma neli tüdrukut ja nüüd, need kakskümmend aastat hiljem, otsivad kolm kutti neid ikka veel.
Sest paradiis on kadunud, aga nad ei lepi.See ei ole mõistagi kõik. Nagu te arvata võite, peab tegu näiteks olema ulmeraamatuga, muidu teda "Algernonis" ei arvustataks. (No ma kopisin arvustuse sealt siia, mis te tahate?)
Nende edasiste kihistustega on aga natukene karm lugu. Mida sügavamatega, seda karmim – neid antakse tükkhaaval ning kui on olemas raamatut, mis premeerib korralikku, süvenenud, põhjalikku lugemist, siis „Püha ja õudne lõhn” on just seda. Seda mitmel põhjusel.
1. Esimene ja raamatut juba lugenud inimesele ilmselt üsna südamelähedane punkt: saada raamatus toimuva taustalugu, põhjused ning tagajärjed endale süsteemina silme ette nõuab lugejalt intensiivset mõttetööd. Romaan on tegelikult üsna kergesti loetav, vast mitte päris kahe-tunni-lugemine, aga üldiselt huvitav, kaasahaarav ja hea rütmiga.
Aegade vaheldumise juures hoiab autor lugeja kätt ja mõistlikku tempot, nii et sul on enamasti üsna täpne ettekujutus, millisest hetkest on parasjagu jutt ja kuidas see suhtestub teiste ajamomentidega. Tegelaste vaatepunktide vahetumine on ilmne ja (peaaegu) ilma lõksudeta, lugejat ei peeta lolliks, aga ei vaevata ka just ülemäära – kui sa millestki aru ei saa või see sulle huvi ei paku, on võimalik hajameelselt üle libiseda ning põnevad asjad rulluvad ikkagi arusaadavalt edasi – ning siis, kui sa oled jõudnud raamatu lõppu, on sul korraga üleni petetud tunne.
Kogu aeg oli mõnus, lihtne ja jälgitav lugemine, oli nauding ja selgelt nähtav rada. Ja nüüd on sul äkitselt ainult suur segadus.
Julgen väita, et seda kaheldamatut lõpufrutratsiooni ei olnud minul üksi. Mant "Reaktori" arvustuses oletab, et mingit korralikku lõppu ei ole. Rein Raud "Goodreads`is" ei näri samuti läbi. Võrgumuljetustest leidub mitmel pool kaebusi, et häh, tundus nii hea raamat ja siuke lõpp siis.
Mitmel pool olen ka lugenud arvamust, et selle raamatu maailmas on liiga palju detaile. Autor ei ole suutnud ebaolulist välja heita.Niisiis. Nüüd järgneb strukturaalne (mitte sündmustikuline) SPOILER ja ühtlasi vastulause eelnevale kriitikale:
Olge hoiatatud ja samas lohutatud – teil on raamatu lõpuks lahendustükid käes. Tundub küll, et on lahtine lõpp, ja kui ta sellisena teid rahuldab, laske olla. Aga kui ei rahulda, siis ärge seda „miks ei ole korralikku lõppu”-juttu uskuge.
Teil on tegelikult tükid olemas. Kurvitz tõmbas teil vaiba alt sellega, et tekst tundus kerge ja jäi mulje, et kõik selgitatakse mingil hetkel üksipulgi lahti – ja siis ta üldse ei teinud seda. Aga tegelikult, tegelikult on lugejal kogu info raamatu lõpuks olemas. Vaja ainult puzzle kokku panna.
Mina panin, aga mitte üksi. Ma pole nii kiire ja klaari taibuga.
Aga ZA/UM on sõpruskond. Ja see raamat räägib oma pealmise kihina kolmest sõbrast, kes lahendavad mõistatust, tõenäoliselt kuritegu.
Kui teil on lugevaid sõpru, on niisiis täiesti kohane suruda neile esmalt raamat pihku (nagu minu sõber minuga tegi) ning seejärel, kui nad on lõpuni lugenud, kummarduda üle tühja näksivaagna ja pooltäis klaasi nende hämmeldunud nägude suunas ja küsida: „Noh, kas saite midagi aru?”
Seejärel saab tuliselt žestikuleerida, vanduda, uriseda ning panna ühiselt kokku, kes millest aru on saanud ja kas neist arusaadavatest kildudest moodustub mingi Süsteem.
Teate seda tunnet, kus mingi täiesti võimatu olukorra või ülesande kallal pead murdes korraga asjad paika hakkavad loksuma ja lahend hargneb su ees lahti nagu vana kampsun kogenud harutaja käes? Neetult hea tunne on.
2. Kurvitz kasutab metafoore ja metonüümiaid teistmoodi.
Olavi Ruitlane oma „Postimehes” ilmunud arvustuses (see on seni mu lemmikarvustus „Pühale ja õudsele lõhnale”) ütles nii: „Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.”
Kummaline ja kaunis on see kujundikasutus (ja mittekasutus) ning juba ainult see on üks väga hea põhjus seda raamatut teist korda lugeda. Näiteks kohe pärast seda, kui oled, silmad vidus ja hambad pingutusest irvel, välja mõelnud, mida tähendas lõpp. Teha ta uuesti lahti ja lugeda kasvõi esimest peatükki. Näha, mida Kurvitz on oma tekstiga teinud.Imelisi asju, imelisi asju on ta teinud!Kõrvalepõige
Lisaks neile imelistele asjadele on ses teoses veel üks oluline keeleline omapära. „Püha ja õudne lõhn” on raamat keeles, milles ma pole seni ühtegi head raamatut lugenud.
Ei, ma tean seda keelt küll. See on keel, mis on mu igapäevane keel, keel milles ma mõtlen ja loen ja kirjutan, mida ma räägin ja kuulen ja mõistan pikemate selgitusteta. See on keel, mis ei vaja tõlget, vaid millesse ma tõlgin teisi keeli, ja oh kui hea on selles keeles midagi kvaliteetset lugeda!
„Püha ja õudne lõhn ”on kirjutatud keeles, mida ma heast raamatust seni tõesti kordagi leidnud ei ole – Kurvitz on kasutanud vaieldamatult keerulist relva, ta on kirjutanud kaasaegses eesti keeles. Keelt, mida me kasutame netis ja kõnes ja mitteametlikes mailides, keelt, mis tuleb minu 34-aastasesse ajju otse ja ilma filtrita.Ise ole ma selles keeles ilukirjanduse kirjutamise ees tagasi kohkunud. Seda keelt on ju raamatupoes näha küll, blogiraamatutes ja reisikirjades, teostes, mida ma kulmukergitusega korraga „lohakaks” ja „kohmakaks” ja „ülepingutatuks” hinnanud olen.
„See keel,” mõtlesin ma, „see ei sobi ju heasse raamatusse!”
Headest raamatutest, ka hea eesti kirjaniku omadest, hästi toimetatud tõlgetest rääkimata, leiame me ühe teistsuguse keele. Sujuva, silma mitte riivava ja mõnusalt loetava – aga oma struktuuri, lauseehituse ja kõla poolest kuhugi eelmise sajandi kuuekümnendatesse kuuluva eesti keele. Kuidagi oleme me ära harjunud sellega, et kirjanduslik keel peab olema kas kohmakas ja tobe-lobe, kange ja veider „moodsusele” pretendeeriv – või korralik, õige, viisakate ilukeerdudega ja vanamoodne. Nii kasutame me seda kena ja sünnist vana kooli keelt alati, kui tahame tõsiseltvõetavad olla, kirjutada nii, et meid usutakse ja kuulatakse.
Nüüd tuli aga Kurvitz ja näitas, et kaasaegset keelt ei pea tõrjuma luuletustesse, blogidesse ja ülbemasse ajakirjandusse, kaasaegne keel on proosakirjanduse jaoks kuld, kui teda hästi kasutada.
Ta läheb otse ajju ja hakkab seal asju tegema, tõlkimiseks boksipeatusi tegemata, ja temas mahub seega palju rohkem mõtteid korraga pähe.Kõrvalepõike lõpp
3. Ühte mitte kuigi paksu romaani on ära mahutatud mitu päris head lugu. Lisaks ilmselgele, sellele saladuse-uurimisele, mille juurde autor meid sõbralikult kättpidi juhib ning peaaegu lõpuni kontrollib, kas lugeja on ikka kaasas ning saab aru, on seal mitu kaugemat taustalugu ja -ideed, mis on põnevad, esitavad põnevaid küsimusi ning vähemalt minu mõtte panid küll tööle ja rändama. Need lood esitavad vaikseid pealetükkimatuid küsimusi ühiskonnakorralduste, inimmõtte jõu, olematuse ja oleva vahe, eneseohverduse, fanatismi, inimlikkuse ja inimeseks olemise erinevuste ja võimalike nüansside, patu eksistentsi või mitteeksistentsi ja selle kohta, mis siis ikkagi on elus küünlaid väärt.
Sellised intelligentselt ja pealetükkivuseta esitatud lisalood mõjuvad nagu pähkliglasuur jäätise peal (tingimusel, et sulle maitsevad nii jäätis kui glasuur). Et jäätis oleks ka ilma hea, aga tundes rabedat piimašokolaadi suus magusalt murdumas, tunned ka, kui hea on see, et keegi glasuurimise siiski ette võttis.
Mingi lisasoovituseta raamatut süvenemisega lugeda, on „Püha ja õudne lõhn” oma põnevusele ja intellekti premeerivale struktuurile lisaks lihtsalt väga ilus, väga poeetiline ja kohati samas ehmatavalt päriseluline teos. Ta puudutas mind lugedes samamoodi nagu head luuletused – näidates ootamatul hetkel ning sama ootamatul moel seda naljakat, korraga nähtavat ja varjatud osa meist, kus kõik inimesed on ühesugused lollakad. Näitab sarnasust seal, kus ma võib-olla pole seda kunagi varem märganud; iseloomustab mulle tegelast, hoides samal ajal mu ees nurga all ka peeglit ja ma näen korraga ehmunult, et oh.
See tüüp ongi nagu mina.
Mina olen nagu tema.
Sellised me olemegi.
Äratundmist tuli võib-olla rohkemgi, kui mugav oleks – aga ega ma samas usugi, et väga hea raamat peaks olema mugav lugemine. Mõnus, jah. Naudingut peaks lugemine pakkuma. Aga lugemisnauding oli absoluutselt ja salgamatult ka olemas, mugavusepuudusest hoolimata.Või pigem just selle pärast.
Kokku oli minu jaoks tegu viimaste aastate võimsaima lugemiselamusega eesti kirjanduse raames ja raamatuga, mida ma soovitan ja meelsasti välja laenan. Sest ma leian, et ta on lugemist väärt.
Kui nüüd vaadata lubadust, et tegu peaks olema proloogiga romaanisarjale, pean küll Rein Rauaga nõus olema. Ehk siis mina kardan samuti, et tuleb Matrix II. Või kui tahta teha sama hea, siis ilmub järgmine osa ilmselt kümne aasta pärast.Aga eks ma natuke samas ka loodan, et tuleb varem ja tuleb sama hea. Lõpuks on ju ometi ka võimalik, et Kurvitz ongi geenius, mitte lihtsalt pikaajalise pühendunud tööga imet teinud andekas noor autor.Meie meeletus maailmas on kõik võimalik ja inimmõtte jõud suurem, kui keegi aimata oskab.
See viga tuleb parandada?
Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat”*, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Eriti veel Baasis, kus ühele üldse ei meeldinud =)
Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle motivatsiooni ka allolev lugemissoovitus valmis kirjutada. Sest võib-olla ei leia minu moodi inimesed nende eelnevate muljetuste põhjal seda raamatut üles, ja sellest oleks kahju.See võiks ju minu moodi inimestele tõeliselt hea raamat tunduda.
Romaani sisu ma väga ei tahaks siinkohal kokku võtta. Just seepärast, et ilmselgelt võimaldab „Püha ja õudne lõhn” mitut moodi lugemist ja ühe meetodi ettekirjutamine tundub õelana nii teose kui lugeja suhtes. Siiski, kui te pole raamatut näinud ega seni ühtegi lugemismuljet lugenud, siis siin on teile kõige esimene ja silmatorkavam kiht: kui ma püüdsin seda teost kursusekaaslasele ühe sõnaga kirjeldada, nimetasin teda nostalgiaraamatuks. Kakskümmend aastat tagasi läksid kaduma neli tüdrukut ja nüüd, need kakskümmend aastat hiljem, otsivad kolm kutti neid ikka veel.
Sest paradiis on kadunud, aga nad ei lepi.See ei ole mõistagi kõik. Nagu te arvata võite, peab tegu näiteks olema ulmeraamatuga, muidu teda "Algernonis" ei arvustataks. (No ma kopisin arvustuse sealt siia, mis te tahate?)
Nende edasiste kihistustega on aga natukene karm lugu. Mida sügavamatega, seda karmim – neid antakse tükkhaaval ning kui on olemas raamatut, mis premeerib korralikku, süvenenud, põhjalikku lugemist, siis „Püha ja õudne lõhn” on just seda. Seda mitmel põhjusel.
1. Esimene ja raamatut juba lugenud inimesele ilmselt üsna südamelähedane punkt: saada raamatus toimuva taustalugu, põhjused ning tagajärjed endale süsteemina silme ette nõuab lugejalt intensiivset mõttetööd. Romaan on tegelikult üsna kergesti loetav, vast mitte päris kahe-tunni-lugemine, aga üldiselt huvitav, kaasahaarav ja hea rütmiga.
Aegade vaheldumise juures hoiab autor lugeja kätt ja mõistlikku tempot, nii et sul on enamasti üsna täpne ettekujutus, millisest hetkest on parasjagu jutt ja kuidas see suhtestub teiste ajamomentidega. Tegelaste vaatepunktide vahetumine on ilmne ja (peaaegu) ilma lõksudeta, lugejat ei peeta lolliks, aga ei vaevata ka just ülemäära – kui sa millestki aru ei saa või see sulle huvi ei paku, on võimalik hajameelselt üle libiseda ning põnevad asjad rulluvad ikkagi arusaadavalt edasi – ning siis, kui sa oled jõudnud raamatu lõppu, on sul korraga üleni petetud tunne.
Kogu aeg oli mõnus, lihtne ja jälgitav lugemine, oli nauding ja selgelt nähtav rada. Ja nüüd on sul äkitselt ainult suur segadus.
Julgen väita, et seda kaheldamatut lõpufrutratsiooni ei olnud minul üksi. Mant "Reaktori" arvustuses oletab, et mingit korralikku lõppu ei ole. Rein Raud "Goodreads`is" ei näri samuti läbi. Võrgumuljetustest leidub mitmel pool kaebusi, et häh, tundus nii hea raamat ja siuke lõpp siis.
Mitmel pool olen ka lugenud arvamust, et selle raamatu maailmas on liiga palju detaile. Autor ei ole suutnud ebaolulist välja heita.Niisiis. Nüüd järgneb strukturaalne (mitte sündmustikuline) SPOILER ja ühtlasi vastulause eelnevale kriitikale:
Olge hoiatatud ja samas lohutatud – teil on raamatu lõpuks lahendustükid käes. Tundub küll, et on lahtine lõpp, ja kui ta sellisena teid rahuldab, laske olla. Aga kui ei rahulda, siis ärge seda „miks ei ole korralikku lõppu”-juttu uskuge.
Teil on tegelikult tükid olemas. Kurvitz tõmbas teil vaiba alt sellega, et tekst tundus kerge ja jäi mulje, et kõik selgitatakse mingil hetkel üksipulgi lahti – ja siis ta üldse ei teinud seda. Aga tegelikult, tegelikult on lugejal kogu info raamatu lõpuks olemas. Vaja ainult puzzle kokku panna.
Mina panin, aga mitte üksi. Ma pole nii kiire ja klaari taibuga.
Aga ZA/UM on sõpruskond. Ja see raamat räägib oma pealmise kihina kolmest sõbrast, kes lahendavad mõistatust, tõenäoliselt kuritegu.
Kui teil on lugevaid sõpru, on niisiis täiesti kohane suruda neile esmalt raamat pihku (nagu minu sõber minuga tegi) ning seejärel, kui nad on lõpuni lugenud, kummarduda üle tühja näksivaagna ja pooltäis klaasi nende hämmeldunud nägude suunas ja küsida: „Noh, kas saite midagi aru?”
Seejärel saab tuliselt žestikuleerida, vanduda, uriseda ning panna ühiselt kokku, kes millest aru on saanud ja kas neist arusaadavatest kildudest moodustub mingi Süsteem.
Teate seda tunnet, kus mingi täiesti võimatu olukorra või ülesande kallal pead murdes korraga asjad paika hakkavad loksuma ja lahend hargneb su ees lahti nagu vana kampsun kogenud harutaja käes? Neetult hea tunne on.
2. Kurvitz kasutab metafoore ja metonüümiaid teistmoodi.
Olavi Ruitlane oma „Postimehes” ilmunud arvustuses (see on seni mu lemmikarvustus „Pühale ja õudsele lõhnale”) ütles nii: „Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.”
Kummaline ja kaunis on see kujundikasutus (ja mittekasutus) ning juba ainult see on üks väga hea põhjus seda raamatut teist korda lugeda. Näiteks kohe pärast seda, kui oled, silmad vidus ja hambad pingutusest irvel, välja mõelnud, mida tähendas lõpp. Teha ta uuesti lahti ja lugeda kasvõi esimest peatükki. Näha, mida Kurvitz on oma tekstiga teinud.Imelisi asju, imelisi asju on ta teinud!Kõrvalepõige
Lisaks neile imelistele asjadele on ses teoses veel üks oluline keeleline omapära. „Püha ja õudne lõhn” on raamat keeles, milles ma pole seni ühtegi head raamatut lugenud.
Ei, ma tean seda keelt küll. See on keel, mis on mu igapäevane keel, keel milles ma mõtlen ja loen ja kirjutan, mida ma räägin ja kuulen ja mõistan pikemate selgitusteta. See on keel, mis ei vaja tõlget, vaid millesse ma tõlgin teisi keeli, ja oh kui hea on selles keeles midagi kvaliteetset lugeda!
„Püha ja õudne lõhn ”on kirjutatud keeles, mida ma heast raamatust seni tõesti kordagi leidnud ei ole – Kurvitz on kasutanud vaieldamatult keerulist relva, ta on kirjutanud kaasaegses eesti keeles. Keelt, mida me kasutame netis ja kõnes ja mitteametlikes mailides, keelt, mis tuleb minu 34-aastasesse ajju otse ja ilma filtrita.Ise ole ma selles keeles ilukirjanduse kirjutamise ees tagasi kohkunud. Seda keelt on ju raamatupoes näha küll, blogiraamatutes ja reisikirjades, teostes, mida ma kulmukergitusega korraga „lohakaks” ja „kohmakaks” ja „ülepingutatuks” hinnanud olen.
„See keel,” mõtlesin ma, „see ei sobi ju heasse raamatusse!”
Headest raamatutest, ka hea eesti kirjaniku omadest, hästi toimetatud tõlgetest rääkimata, leiame me ühe teistsuguse keele. Sujuva, silma mitte riivava ja mõnusalt loetava – aga oma struktuuri, lauseehituse ja kõla poolest kuhugi eelmise sajandi kuuekümnendatesse kuuluva eesti keele. Kuidagi oleme me ära harjunud sellega, et kirjanduslik keel peab olema kas kohmakas ja tobe-lobe, kange ja veider „moodsusele” pretendeeriv – või korralik, õige, viisakate ilukeerdudega ja vanamoodne. Nii kasutame me seda kena ja sünnist vana kooli keelt alati, kui tahame tõsiseltvõetavad olla, kirjutada nii, et meid usutakse ja kuulatakse.
Nüüd tuli aga Kurvitz ja näitas, et kaasaegset keelt ei pea tõrjuma luuletustesse, blogidesse ja ülbemasse ajakirjandusse, kaasaegne keel on proosakirjanduse jaoks kuld, kui teda hästi kasutada.
Ta läheb otse ajju ja hakkab seal asju tegema, tõlkimiseks boksipeatusi tegemata, ja temas mahub seega palju rohkem mõtteid korraga pähe.Kõrvalepõike lõpp
3. Ühte mitte kuigi paksu romaani on ära mahutatud mitu päris head lugu. Lisaks ilmselgele, sellele saladuse-uurimisele, mille juurde autor meid sõbralikult kättpidi juhib ning peaaegu lõpuni kontrollib, kas lugeja on ikka kaasas ning saab aru, on seal mitu kaugemat taustalugu ja -ideed, mis on põnevad, esitavad põnevaid küsimusi ning vähemalt minu mõtte panid küll tööle ja rändama. Need lood esitavad vaikseid pealetükkimatuid küsimusi ühiskonnakorralduste, inimmõtte jõu, olematuse ja oleva vahe, eneseohverduse, fanatismi, inimlikkuse ja inimeseks olemise erinevuste ja võimalike nüansside, patu eksistentsi või mitteeksistentsi ja selle kohta, mis siis ikkagi on elus küünlaid väärt.
Sellised intelligentselt ja pealetükkivuseta esitatud lisalood mõjuvad nagu pähkliglasuur jäätise peal (tingimusel, et sulle maitsevad nii jäätis kui glasuur). Et jäätis oleks ka ilma hea, aga tundes rabedat piimašokolaadi suus magusalt murdumas, tunned ka, kui hea on see, et keegi glasuurimise siiski ette võttis.
Mingi lisasoovituseta raamatut süvenemisega lugeda, on „Püha ja õudne lõhn” oma põnevusele ja intellekti premeerivale struktuurile lisaks lihtsalt väga ilus, väga poeetiline ja kohati samas ehmatavalt päriseluline teos. Ta puudutas mind lugedes samamoodi nagu head luuletused – näidates ootamatul hetkel ning sama ootamatul moel seda naljakat, korraga nähtavat ja varjatud osa meist, kus kõik inimesed on ühesugused lollakad. Näitab sarnasust seal, kus ma võib-olla pole seda kunagi varem märganud; iseloomustab mulle tegelast, hoides samal ajal mu ees nurga all ka peeglit ja ma näen korraga ehmunult, et oh.
See tüüp ongi nagu mina.
Mina olen nagu tema.
Sellised me olemegi.
Äratundmist tuli võib-olla rohkemgi, kui mugav oleks – aga ega ma samas usugi, et väga hea raamat peaks olema mugav lugemine. Mõnus, jah. Naudingut peaks lugemine pakkuma. Aga lugemisnauding oli absoluutselt ja salgamatult ka olemas, mugavusepuudusest hoolimata.Või pigem just selle pärast.
Kokku oli minu jaoks tegu viimaste aastate võimsaima lugemiselamusega eesti kirjanduse raames ja raamatuga, mida ma soovitan ja meelsasti välja laenan. Sest ma leian, et ta on lugemist väärt.
Kui nüüd vaadata lubadust, et tegu peaks olema proloogiga romaanisarjale, pean küll Rein Rauaga nõus olema. Ehk siis mina kardan samuti, et tuleb Matrix II. Või kui tahta teha sama hea, siis ilmub järgmine osa ilmselt kümne aasta pärast.Aga eks ma natuke samas ka loodan, et tuleb varem ja tuleb sama hea. Lõpuks on ju ometi ka võimalik, et Kurvitz ongi geenius, mitte lihtsalt pikaajalise pühendunud tööga imet teinud andekas noor autor.Meie meeletus maailmas on kõik võimalik ja inimmõtte jõud suurem, kui keegi aimata oskab.
Teksti loeti
eesti keeles