Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Ei tea, miks pidi eestlasest autor esmalt romaani võõrkeeles kirjutama, aga eestikeelne tekst näib mitmete märkide järgi tõesti tõlge olevat: inglispärased lausekonstruktsioonid, pidev sõna „oma” kohatu kordamine (ingl. keeles his, her, my jne, mis kipub tõlkimisel sisse jääma), million, mitte miljon jms. Keeletoimetaja puudumine torkab valusalt silma ka muudes kohtades, sest autor (tõlkija?) on ära unustanud koma panemise reeglid, sõnajärjestuse tavad lauses ja teised stiilietiketi küsimused. Taolistele vormi küsimustele võiks ka mitte tähelepanu pöörata, kui sisu oleks kompvek. Aga et ilukirjanduslik anne näib autoril puuduvat, siis võimendavad kirjavead, veider teksti paigutus, muud tüpograafilised iseärasused ja viletsa print-on-demand-tüüpi raamatu kujundus sisulisi puudujääke veelgi ja lõpuks ei olegi nagu midagi head öelda.

Minajutustaja on noormees Seraph, kes on loo alguses 14-aastane. Ühel päeval hakkab tal peas rääkima hääl, kellega noormees asub vestlusse. Hääl kuulub ingel Kathianiale, keda Seraph hakkab familiaarselt Kathyks kutsuma. Väliselt ongi tegu tavalise tüdruku moodi kaitseingliga keda teised inimesed peale noormehe ei näe ega kuule. Kathy hakkab õpetama Seraphile enese tundma õppimise teed, teiste aitamise oskust, ekstrasensoorseid või üleloomulikke võimeid. Sisuliselt ongi romaani põhisisuks Seraphi õppimine/õpetamine sõdalasingliks, mis toimub tema ja Kathy vestluste ning proovimiste käigus. Sündmusi kui selliseid, mille kaudu tegevus kulgeks või hargneks, raamatus eriti ei olegi. Pigem on see õpetussõnade kogum, juhis jumalikkuse, armastuse, headuse ja võimete avastamiseks enda sees, mis on rüütatud abitusse ilukirjanduslikku vormi. See on new age (ehk uusvaimsus) selle puhtaimal kujul. Eneseabi, misjonärluse ja õpetussõnade ühepajatoit. Rõhk on inimese enda tahte arendamisel, millega ületatakse seni tuntud füüsika- ja loodusseadused. Sõnad „tahe” ja „tahtma” on tekstis valdavalt kursiivis või suure algustähega. Pluss energiaväljad, "hingekiired", Õnnistav Valgus, meditatsioon, karma, tšakra ja muu taoline iseloomulik leksika.

Loo pealkiri kõlab üsna mõõga ja maagia moodi, ent kaldun siiski arvama, et autor ei ole oma lugu kirjutades mõelnud ulmele. Kui Seraphist peaks saama sõdalasingel, siis tegelikult pole selge, millisest sõdimisest jutt käib. Möödaminnes mainitakse küll Tumedaid Jõude, ent ühtegi täismõõdulist lahingut noormees ei pea. Tema lõppeesmärgiks näib olevat headuse ja armastuse külvamine ning inimeste aitamine, aga seda sõdimiseks nimetada on anda sõnadele mingi hoopis teistsugune tähendus. Samas liigub Seraph oma ingliks-saamise käigus unenäolistes maailmades või „teistel tasanditel”, mis on ulmes palju kasutatud motiiv.

Kohanimesid tekstis välditakse, aga lõpu poole võrdleb peategelane midagi kolme Eesti suurusega, mida teeks ilmselt siiski eestlane või Eesti elanik. Üldse on välditud igasugu seoseid konkreetsema aja ja ruumiga. Seraphil peaaegu nagu ei olekski vanemaid ega sõpru, sest neid mainitakse vaid möödaminnes. Aga teismelisele on sõbrad ja vanemad üldjuhul väga olulised. Seraph näib elavat justkui irdu tavapärasest maailmast, mis on talle nii ebaoluline. Ühes kohas on kirjeldatud, kuidas peategelane istub sõpradega ja ringi käib õllepudel. Tema paneb ainult huuled vastu ja teeskleb joomist, sest „Sõdalas-ingel elab tervislikult, süües ja juues tihti seda, mida tema Elav Kodu pakub. Ta ärkab hommikul ja on tänulik iga Valguse eest, mida tal on võimalik pakkuda sellel päeval, hingates sisse magusat õhku oma tervislikust aiast, ning mõeldes mida ta saaks kinkida ümbritsevale, et kõik saaksid tajuda õnne oma elu kestel ja tunneksid end armastatuna."

Üks veider detail: klassi sisenedes teeb keegi klassikaaslane talle ukse lahti ja Seraph kirjeldab seda nii: „...rõõmalt tegi üks õpilane mulle ukse lahti ja lasi mind enne teda sisse.” Üks õpilane? Miks mitte klassivend või -õde? Või üks poiss? Või üks tüdruk? Või siis kaasõpilase nimi? Näib, et ütleja ise ennast õpilaseks ei pea ja tema vaatevinkel kuuluks pigem õpetajale, direktorile või muule täiskasvanule. Ja keeletoimetaja parandaks ses lauses loomulikult sõnad „enne teda” sõnaks „ees” või kohendaks seda kuidagi teisiti. 

Loo lõpus leiab Seraph armastuse, „poolekese”, teise seeravi. Õigemini määravad selle talle kaitseinglid, kes kogu protsessi juhivad. Tema nimi on Samia. Viimased paarkümmend lehekülge on kirjeldamatult imal õhkamine armastuse, jumala, vaimsuse, külluse ja muudel taolistel motiividel. Taolised ilmutuse saanud valgustatute epistlid on masendavad, tapvad.

„Sõdalasingli” mõistmiseks peaks vist ütlema mõne sõna autori Taavi Möldre kohta. Raamatu tagakaane järgi on Meckron Seraph „Eestist pärit kirjanik, ettevõtja ja investor, kelle käesolev raamat /.../ valgustab inimeste eluteed rohkem kui 13-nes riigis üle maailma.”

2011. aastal on Naistelehes ilmunud artikkel „Ingellik paar loob oma perele küllusliku paradiisi”. Taavi Möldre ja tema pere kohta on seal muuhulgas kirjutatud:

„Ingliterapeut Terje (30) ja aednikuks õppinud kirjamees Taavi Möldri (26) tajusid juba enne silmast-silma kohtumist, et nad on hingesugulased ehk poolekesed. “Üheskoos moodustame me täiusliku terviku,” ütleb noorpaar. Ka nende armastuse vili – kolme ja poole kuu vanune Angelique – istub emme süles vagusi justkui kehastunu inglike. Taavi ja Terje, vaimsete nimedega Samia ja Meckron, loovad oma avala silmavaate ja siiraste mõtetega justkui teistsuguse reaalsuse, kus domineerivad jumalik armastus, headus ja harmoonia. Paar elab Võrumaal looduse rüpes Taavi isatalus, mille läheduses kerkib nende päris oma kodu. “Rajame oma perele imelise paradiisi,” ütlevad nad. Terje valab ingli-piltidega tassidesse taimeteed ja pakub enda küpsetatud kodust õunakooki. Riiulil hakkavad silma inglikujukesed, inglikaardid ja ingliraamatud. Huvitav, kas pererahva kõrval askeldab ka mõni lihtsureliku silmale nähtamatu ingellik olend? “Ikka, inglid on kogu aeg meiega. Näen neid pigem sähvatuste ja sädelusena,” kirjeldab pereema. “Ka kaitseinglid hoiavad alati meie ligi,” lisab pereisa, kes hakkas oma kaitseingliga suhtlema juba 14-aastaselt. Möldrid lõid mõne aja eest Võru kesklinnas inglitoa: vaimse keskuse, kus puhastuda negatiivsest, leida inspiratsiooni vaimseks kasvuks, saada aimu elueesmärgist, luua suhetesse harmooniat ning ära tunda oma hingesugulast ehk poolekest. Täna jätkavad nad sama tegevust looduse keskel.”

Nii et kui „Sõdalasingel” pole otseselt autobiograafilise taustaga, siis vähemalt on selle propageeritav maailmavaade lahutamatult seotud autori isikuga. Kunstilist väärtust mina sellest raamatust leida ei suutnud. Mainin ka igaks juhuks, et kuigi registreerisin teose romaanina (teksti mahub 160 leheküljele), siis kirja suuruse, reavahe ja teksti veidra paigutuse tõttu võib siiski tegu olla lühiromaaniga.