Ondřej Neff

Nõukogulik või mitte.. Aga oma nostalgiamaik on sellel lool minu jaoks kyljes. Nimelt oli see mu mäletamist mööda yks esimesi asju mida ma vene keeles (Tehnika Molodjozi) vabatahtlikult lugeda yritasin..

Lugu ise oli well.. oli ja ei olnud kah. Idee iseenesest - pimedalt syndinud inimene tulevahetuses olenditega kelle nägemine võrdub surmaga, igati vahva. Aga kõikeks selleks vajaliku muu butafooria leiutamist oleks võinud vähe tõsisemalt võtta. Kas siis usutavamalt vormistada või kuidagi nii et asja ilme jaburus väga häirima ei hakkaks.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.

Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.

Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...

Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...