Saabub mingile planeedile tulnukas kosmosest. Ta on kunagi sel planeedil olnud ning teda juhib eelkõige uudishimu, et kuidas asjad vahepeal on arenenud. Selgub, et planeedil on arenev noor tsivilisatsioon... vihjetena saab lugejale küll selgeks, et see pole küll see tsivilisatsioon, kellele võõrad omis mõtteis kunagi panuseid panid. Aga see selleks. Tulnukas leiab, et miskit on selles maailmas ikka ilgelt paigast ära...
Tegelikult ei pea ma siin midagi rohkem seletama, see jutt peaks olema paljudel loetud... või Eesti Raadio «Jututoas» kuuldud. Igatahes pole ma kohanud veel isikut, keda see jutt oleks ükskõikseks jätnud. Kuulsin isegi seda lugu kõigepealt «Jututoas», siis otsisin üles ka venekeelse ungari ulme antoloogia ja lugesin jutu esmakordselt paberil läbi, siis ilmus jutt «Marduses» ning hiljaaegu sattus kätte ka soome ajakirja «Portti» 1990. aasta 3. number, kus see jutt samuti sees oli.
«Porttist» sain ka pisut infot autori kohta. Endre Darazs oli tunnustatud ungari luuletaja, kes elu viimastel aastatel ka ulmeproosat kirjutama hakkas. Kahjuks ilmus enamus tema ulmetekste postuumselt ning nende lõpetatuse aste on üsna küsitav – ka «Verepank» on tegelikult lõpetamata, algselt pidi sellest lühiromaan tulema.
Olen ka ise kunagi selle jutu eesti keelde tõlkinud, loomulikult vene keelest ja sõprade tarbeks... sedavõrd meeldis ta mulle.
Viis, kindel viis!!!