Mõtlen seda sõna-sõnalt. Meistritöö (masterpeace) teeb sell ja näitab gildile selle ette. Kui on tasemel, saab ka sellist meister. Minu meelest Laurist on saanud. Võibolla isegi selli-seisuse vahele jättes, kohe õpipoisist hüppas. Ent ma ei tahaks siin autori varasemate juttude üle arutada, nüüd on see tõesti minevik ega pole enam mainimist väärt.
Nii et "Inkubaatror "Dekadents""... Jutt, mida juubeli-Mardusest esimesena lugesin ja tõepoolest ka juubelitunde tekitas. Pidu oli selle lugemine.
Autoril ei napi uusi ega värskeid ideid. Ja mis peamine - ei napi väljendusoskust nende realiseerimisel. Nauditavalt edasiantud detailid; proportsioonis dialoogid ja kirjeldused; asjalikud kaamerasättimised; napid, ent mõjusad vahendid tegelaste iseloomustamisel... Eriti tõstaks esile dialooge - ei kasutata kõnekeelt ega jahuta siia-sinna; räägitakse vaid jutu jaoks olulist, ent see ei mõju otseselt lugejale asjade selgitamisena, vaid kõlab antud situatsioonides loomulikult ja ainumõeldavana.
Samuti õhkub mulle tekstist mingit vaba ja sundimatut strugackilikkust; tundub, nagu oleks autor selles maailmas ise pikalt viibinud ja ta oskab sellest edasi anda ainult olulist. Pole mingit pseudo-pretensioonikust, pikki hämaraid-heljuvaid ulmakirjeldusi, tekst on karm, efektne ja konkreetne.
Kui õige pisut uriseda, siis jäi nagu tiba põhjendamatuks, et miks just narkootikumid poisis neid võimeid esile kutsusid. Teiseks - epiloog. See tuli liiga äkki ning ehk oleks tasunud kaalumist, kas ka seda osa mitte veidi tegevustikuga rohkem avada. Aga kokku on igatpidi suurepärane saavutus. Minu lemmikstseenid olid dialoog rebasega ja... hmm... härjamaks madeirakastmes.