13 klassikalist tondilugu. Alustaks halvast. Esiteks: ka mul on olemas see "Penguin Popular Classics" sarjas ilmunud M. R. Jamesi kogu "Ghost Stories". Antud volume sisldab enamiku MRJi tondilugudest ning sellest - circa 30 loost - oleks (minu meelest) võinud parema valiku teha. Muidugi, valik on alati maitseküsimus. Ma küll ei tea, kelle maitse? Koostaja on märkimata. Aga tegijad oleks võinud pisut kirjandust uurida. Paar juttu - mida igalpool kiidetakse - on tõesti ülihead. Kahjuks (eesti) kogus neid pole. Teiseks: zhanrist. Raamatu kaanel teatakse, et vaimujutud. Usun, et "ghost story" oleks siiski tondijutt. Seda enam, et juba Juhan Jaik kasutas eesti keeles väljendit tondijutud. Vaim on siiski miskit üsna konkreetset, aga tont see üldnimetaja. See arvamine jääb muidugist minu südametunnistusele. Kolmas: kommentaarid. On tore, et tänapäeval vaevub keegi tausta kommenteerima, kuigi neid (kommentaare) võinuks rohkem olla. Aga kel kuradil tuli pähe need kommentaarid iga jutu lõppu panna. See tähendab, et kui loed, siis peab kogu aeg näpp või järjehoidja jutu lõpus olema, et siis (vajadusel) kommentaare lugeda. Neljandaks: tõlkijad. Kes, mis jutu tõlkis? Tõlkijaid on kolm, kahtlen, sügavalt, et nad summas kolmekesi ühe jutu kallale sööstsid. Viiendaks: miks kurat peab igal pool (kujundus, eessõna) vältima, et ulme ja õudus. Ma ei imesta, et see valik (kuulu järgi) sedavõrd viletsalt müüs. Kahju. Sest jutud (ka selline valik) on head. Tõlge on tore. Autor on hea, jne. Seetõttu virisesingi ma (vastupidiselt tavale) alguses, et mulje parem jääks. Lood on tõesti võrratud. Kui keegi tahab tutvuda klassikalise (loe: kanoonilise) inglise tondijutuga, siis suvaline (ka kõige väetim) M. R. Jamesi jutt on see õige allikmaterjal. Lihtsalt: MRJi tondijutud jagunevad kaheks: head ja võrratud. Vaat paar viimasesse kategooriasse kuuluvat ongi eesti keeles ilmumata. Kel pole tõrget klassika ja tontide suhtes, see lugegu! Aga hinne jääb siiski neli, kuigi kirjaniku süüd selles pole.