Tegelikult on mul üks pisike etteheide ka sellele jutule... seletus tundus tobedalt argine... aga see oli tolle ajastu stiil – kõik pulkadeni lahti võtta. Kuid see õõv, mis tekkis sellest metsotintost (maakeeli – vaselõikest), see õõv ei unune.
Seda juttu lihtsalt peab lugema!
Antud looga on minul veel üsna kummaline suhe... mulle mõjub see kui eelaustusavaldus H. P. Lovecraftile... sedavõrd Lovecraftilik õhustik oli seal. Võib ju väita, et Lovecraft on M. R. Jamesist mõjustatud... ka HPL ise ei eita Jamesi suurust ja olulisust enda ja üldse üleloomuliku õuduse arengule... kuid antud jutt mõjub (vähemasti mulle) nii, kui oleks M. R. James lugenud H. P. Lovecrafti ning siis vaimustusest miskit samasugust kirjutanud... ainult, et 1904. aastal polnud Lovecraftilt veel miskit kusagilt lugeda.