Minuarust üks nõrgemaid tondijutte M. R. Jamesi sulest.
Nõrk on eelkõige süzhee: üks tegelane jutustab mingi loo, mis lahenduseni ei jõua... siis hiljem kuuleb üks kuulaja loole veel mingitpidi lõpuks sobiva lõigu... ja ikkagi jääb asi poolikuks.
Noh, kummitas... ja siis... noh, tuli hauast järele... ja siis... Kolm mis kolm.
Ainuke lõbus moment on jutuväline: raamatu kaanel nimetatakse neid jutte kummitusjuttudeks, aga selles jutus endas on juttu hoopis tondijutust (mis on ka märksa õigem termin) – pea ei tea, mis käed teevad.