1.
5
4.4
2.
3
4.667
3.
4
5.0
4.
5
4.2
5.
6
5.0
6.
7
4.429
7.
4
4.0
8.
4
3.25
9.
11
4.0
10.
8
4.5
11.
4
3.25
12.
4
3.5
13.
3
3.667
14.
3
4.0
15.
3
4.667
16.
4
2.5
17.
5
4.2
18.
5
3.2
19.
2
4.5
20.
2
3.0
21.
4
4.5
22.
3
3.0
23.
3
2.667
24.
3
4.667
25.
2
4.5
26.
2
3.5
27.
2
4.5
28.
4
4.0
29.
3
3.0
31.
1
2.0
34.
1
3.0
1.
1
5.0
2.
1
5.0
3.
1
4.0
5.
3
4.667
9.
6
4.333
10.
1
3.0
(jutt aastast 1895)
eesti keeles: «Kadunud südamed»
M. R. James «Kummitused nukumajas» 1995
Ütleks nii, et päris oma sugulasi ei tasuks ikka ohverdama hakata!
Ülalpool mainiti seda vihjelisust, mulle meeldis see samuti... kogu aeg oli mingi ärevus üleval ning meeldis ka see, et mingi nolk ise ei määranud asjade käigus midagi nagu see kahjuks moodsamates õudukates liialt sageli kipub olema.
Ühelt poolt jättis ka mulle suurepärase mulje hästi väljapeetud vihjestiil, pinge järkjärguline üleskruvimine. Teiselt poolt aga käivad mulle pinda igasugused rappimised. Selles mõttes siis, et alates sealt, kus tomatimahl lendama hakkab, haihtub suurem osa õõvast. Külmavärinaid tekitavad salapära, halvad eelaimdused ja sünged saladused, seal, kus juba ohvrile küünte ja hammastega kallale karatakse, haarab käsi kirve järele ning lumm kaob. Mulle tundub, et antud loos on mingid sellised vastuolud vältimatud ja võibolla ilmnenud autorilegi, kes püüab asjale läheneda stilistina ja lõpetab jutu esimese osa sealkohas ära, kus poiss ukse avab, jättes otsesõnu ütlemata, mida ta näeb... On küllalt kirjanikke, kes poleks suutnud vastu panna kiusatusele järgmises lõigus vereojasid kirjeldama hakata.
Kuivasjalik seletuskiri loo teises pooles on küll süzhee lugejani viimiseks vajalik, ei ole aga samas vähimalgi määral õudne. Skeem, mida süzhee kasutab, üksildane vanapoiss, kes uuspaganliku riituse käigus varastatud lapsi ohverdab, on sealjuures mõnevõrra labasevõitu.
Kokku jääb hetkel hindeks 3+, autor, kes hiljem klassikuks kujunes, näitab ennast kahtlemata hea stilisti ja jutustajana, jutustatav lugu ise on aga nagu ta on.
