1.
5
4.4
2.
3
4.667
3.
4
5.0
4.
5
4.2
5.
6
5.0
6.
7
4.429
7.
4
4.0
8.
4
3.25
9.
11
4.0
10.
8
4.5
11.
4
3.25
12.
4
3.5
13.
3
3.667
14.
3
4.0
15.
3
4.667
16.
4
2.5
17.
5
4.2
18.
5
3.2
19.
2
4.5
20.
2
3.0
21.
4
4.5
22.
3
3.0
23.
3
2.667
24.
3
4.667
25.
2
4.5
26.
2
3.5
27.
2
4.5
28.
4
4.0
29.
3
3.0
31.
1
2.0
34.
1
3.0
1.
1
5.0
2.
1
5.0
3.
1
4.0
5.
3
4.667
9.
6
4.333
10.
1
3.0
(jutt aastast 1919)
eesti keeles: «Härra Poynteri päevaraamat»
M. R. James «Kummitused nukumajas» 1995
Ma saan aru küll, et M. R. James on hea kirjanik, et ta tunneb vanat head Inglismaad ja selle materiaalseid mälestisi, et ta oskab omal kombel ka nalja visata, aga ...
Mulle ei meeldi lood, kus pideva süzhee asemel antakse mulle miski hunnik juppe kätte, selline lugemisvara pole kuigi huvitav, eriti veel klassikalise tondiloo puhul.
Ka ei meeldi lood, kus lörtsitakse ära tõeliselt hea materjal... see jutt on just selline!
Einoh, üks kord kõlbab lugeda küll, aga teine kord oli ikka üsna igav!
Nähtavasti üritab kirjanik paljudel juhtudel just mingi erilise, jubedustäratava detailiga lugejas värinaid põhjustada, mitte sündmustiku abil. Antud juhul on selleks detailiks ese, mida peategelane koera asemel patsutab ja mis osutub üleni, nägu kaasaarvatud, juustega kaetud peaks mingis kõdunemisastmes, kuid siiski liigutava keha küljes... Möönan, et see stseen võis lähedalt vaadates küllaltki karm olla, aga üle kolme punkti muidugi pole sellele jutule mõtet anda.
01.08.2005: millegipärast on see jutt mul aga ikka meeles ning silme ette kipub põgusalgi M. R. Jamesi meenutamisel kangastuma stseen, millega just antud lugu lõppes. Midagi peab selles kõiges siiski järelikult olema...
Tegelikult võib vast tondijutud jagada kaheks. Esiteks lood, milles moodustub täielik narratiiv, mis sisaldab õudset vahejuhtumit (või nende ahelat) ennast ning eel- ja vahel ka järellugu, mis asja selgitab. Teiseks jutud, milles autor kirjeldab ainult vahejuhtumit, lootes et ainuüksi selle asjaolud lugejale piisavalt kananahka ihule toovad. Käesolev teos kuulub loomulikult viimaste hulka. Anekdoodimaailmast novellizhanrile vasteid otsides (mis muide polegi niivõrd mõttetu, kui esimesel silmapilgul mõnele paista võib) saame samamoodi rääkida naljakatest lookestest ning lihtsalt konksuga küsimustest. Ühtviisi naerutavad võivad olla mõlemad ning ka ainult vahejuhtumil peatuv jutt võib olla meeldejääv, kui vahejuhtumis on midagi, mis lugejale korda läheb.
Hinne tõstetud "nelja" peale.
