M.R. Jamesi kolmas jutukogu, mis koondab viite 1913-19erinevates ajakirjades avaldatud lugu. Peaksin Jamesi nõrgimaks. Ja kui poleks mitte viimast - “Two Doctors” - oleks hindeks “kolm”. Too tekst, kõrvuti “Episoodiga katedraali ajaloos”, mitte kuigi esinduslik samas, aga kuidagi kogumiku päästab.
Üldiselt oleks märksõnadeks uimasus ja heietamine. Varasemate lugude taustal mõjuvad selle kogumiku lood liiga igavalt, venitatult ja ebakindlalt. Siin lööb liiga teravalt esile Jamesi puudus - loobumine ühest peakangelasest ja lugude edasiandmine mitme inimese meenutuste ja mälestuste järgi. Fookus kipub hajuma ja raske on järge pidada - “The Residence at Whitminster” kaldub selles plaanis lausa äärmustesse.
“The Story of Disappearance...” ja “The Diary of Mr Poynter” kuuluvad kahtlemata Jamesi viletsemate kilda, nõnde hõlmamine eestikeelsesse valikkoguse tundub kuidagi eriliselt põhjendamatu.
Siiski on tegemist mulle nii sümpaatse autoriga, et käsi kohe ei tõuse “neljast” kehvemat hinnet panema. Elimineerides lugudest tuimuse, võib neis siiski leida Jamesile ainuomast oskust salapärase ja müstilise fooni loomisel. Erinevad vaatenurgad - millega siin küll liiale mindud - on ghost story komponeerimisel üldiselt abiks. Erinevad tegelased pole teadlikud teiste kogemustest konkreetse õudusega ja nende vahetus elamuse edasiandmisel ning teadmatus eelnevatest ilmingutest võimaldavad lugejas tekitada paraja annuse hirmu. Ja just viimase emotsiooni esilekutsujana on James ikka väga tasemel.
Üldiselt oleks märksõnadeks uimasus ja heietamine. Varasemate lugude taustal mõjuvad selle kogumiku lood liiga igavalt, venitatult ja ebakindlalt. Siin lööb liiga teravalt esile Jamesi puudus - loobumine ühest peakangelasest ja lugude edasiandmine mitme inimese meenutuste ja mälestuste järgi. Fookus kipub hajuma ja raske on järge pidada - “The Residence at Whitminster” kaldub selles plaanis lausa äärmustesse.
“The Story of Disappearance...” ja “The Diary of Mr Poynter” kuuluvad kahtlemata Jamesi viletsemate kilda, nõnde hõlmamine eestikeelsesse valikkoguse tundub kuidagi eriliselt põhjendamatu.
Siiski on tegemist mulle nii sümpaatse autoriga, et käsi kohe ei tõuse “neljast” kehvemat hinnet panema. Elimineerides lugudest tuimuse, võib neis siiski leida Jamesile ainuomast oskust salapärase ja müstilise fooni loomisel. Erinevad vaatenurgad - millega siin küll liiale mindud - on ghost story komponeerimisel üldiselt abiks. Erinevad tegelased pole teadlikud teiste kogemustest konkreetse õudusega ja nende vahetus elamuse edasiandmisel ning teadmatus eelnevatest ilmingutest võimaldavad lugejas tekitada paraja annuse hirmu. Ja just viimase emotsiooni esilekutsujana on James ikka väga tasemel.