Teine kogumik vanameistri sulest. Kõik lood eelnevalt ette jutustatud ja väikestes väljaannetes ilmunud. Ainult viimane ja pikem ("Mr Humphries") lugu kirjutati spetsiaalselt kogumiku tarbeks. On ta ka ettelugemiseks liiga pikk, kui teema igati teretulnd - saladuslik labürint ühes vanas mõisas.
Ehk Jamesi puhul polegi oluline erinevate kogumike vahekorrad ja väärtused - tal enamvähem kõik lood head - ent siiski tundub see "Veel tondijutte" pisut küpsem ja psühholoogiliselt mitmetahulisem, kui eelmine. Rohkem on fookuses inimesed, tegelased pisut keerukamad ja õudused õudsamad. Jutud on kirjutatud ajavahemikus 1904-11, ja pole kübetki aja jooksul lahjemaks muutunud. Maitseasi, aga mulle istuvad sünges Inglise milöös toimuvad õudused kordi enam, kui Uus-Inglismaa kolkas toimuvad perekondlikud jauramised.
Kuigi Jamesi esmaülesandeks oli lugeja-kuulaja hirmutamine ja mitte inimsuhete kirjaldamised, joonistub sellest kogumiksut siiski rohkem välja kuritöö-karistus-vastutus teema. Esimene kogumik oli õige pisut lihtsakoelisem. Tihtipeale aitavad tondid ise oma kättemaksu korraldada. Näiteid: "Koolilugu" - õpetaja maksab rängalt kunagi sooritatud kuriteo eest; "Roosiaed" - ebaõiglaselt süüdimõistetu surmajärgsed piinad ja kättemaks kurjale kohtunikule; "Visatud ruunid" - kuri nõidus langeb tema manaja peale; "Barchester" – poomispuust targa meistri poolt valmistatud kirikulaud maksab kätte kurjategijale, kes mõrva abiga hankis preestrikoha; "Martin`s Close" - mõrvatud naise vaim aitab kohtul paljastada oma mõrtsukat. “Tractat Middoth” – kavalpeast surnu julmad vigurdamised ebameeldivaks muutunud pärija üle. Loomulikult on Jamesi juttude sisu raske ühe lausega kokku võtta, seda enam, et kõik tõlgendamisvõimalused jäävad tihti lugeja enda teha. Ehk on siin kogumikus autor maksnud lõivu ka tol ajal üha menukamaks muutuvale kriminaalkirjandusele.
Võrreldes esimese raamatuga on kummitused muutunud pisut rohkem kannatajateks. Jamesi esimestes juttudes oli kuri tont lihtsalt kuri, et ta tahtis kurja teha ja kummitada (no abt Thimas näiteks!) ja autor ei kavatsenud tema põhjusi selleks ka lahti kirjutada. No, et kes see teistpoolsuse asju ikka nii täpselt teab. Sügav kummardus Jamesile selle eest! Kogumiku kuulsaim lugu on ilmselt "Casting the Runes". Kuuldavasti olla ka "Barchester" eesti keeles ilmunud. Aga kui saaks need asjad kunagi ühtede kaante vahele... Endale meeldis kõige rohkem Barchesteri katedraal.
Ehk Jamesi puhul polegi oluline erinevate kogumike vahekorrad ja väärtused - tal enamvähem kõik lood head - ent siiski tundub see "Veel tondijutte" pisut küpsem ja psühholoogiliselt mitmetahulisem, kui eelmine. Rohkem on fookuses inimesed, tegelased pisut keerukamad ja õudused õudsamad. Jutud on kirjutatud ajavahemikus 1904-11, ja pole kübetki aja jooksul lahjemaks muutunud. Maitseasi, aga mulle istuvad sünges Inglise milöös toimuvad õudused kordi enam, kui Uus-Inglismaa kolkas toimuvad perekondlikud jauramised.
Kuigi Jamesi esmaülesandeks oli lugeja-kuulaja hirmutamine ja mitte inimsuhete kirjaldamised, joonistub sellest kogumiksut siiski rohkem välja kuritöö-karistus-vastutus teema. Esimene kogumik oli õige pisut lihtsakoelisem. Tihtipeale aitavad tondid ise oma kättemaksu korraldada. Näiteid: "Koolilugu" - õpetaja maksab rängalt kunagi sooritatud kuriteo eest; "Roosiaed" - ebaõiglaselt süüdimõistetu surmajärgsed piinad ja kättemaks kurjale kohtunikule; "Visatud ruunid" - kuri nõidus langeb tema manaja peale; "Barchester" – poomispuust targa meistri poolt valmistatud kirikulaud maksab kätte kurjategijale, kes mõrva abiga hankis preestrikoha; "Martin`s Close" - mõrvatud naise vaim aitab kohtul paljastada oma mõrtsukat. “Tractat Middoth” – kavalpeast surnu julmad vigurdamised ebameeldivaks muutunud pärija üle. Loomulikult on Jamesi juttude sisu raske ühe lausega kokku võtta, seda enam, et kõik tõlgendamisvõimalused jäävad tihti lugeja enda teha. Ehk on siin kogumikus autor maksnud lõivu ka tol ajal üha menukamaks muutuvale kriminaalkirjandusele.
Võrreldes esimese raamatuga on kummitused muutunud pisut rohkem kannatajateks. Jamesi esimestes juttudes oli kuri tont lihtsalt kuri, et ta tahtis kurja teha ja kummitada (no abt Thimas näiteks!) ja autor ei kavatsenud tema põhjusi selleks ka lahti kirjutada. No, et kes see teistpoolsuse asju ikka nii täpselt teab. Sügav kummardus Jamesile selle eest! Kogumiku kuulsaim lugu on ilmselt "Casting the Runes". Kuuldavasti olla ka "Barchester" eesti keeles ilmunud. Aga kui saaks need asjad kunagi ühtede kaante vahele... Endale meeldis kõige rohkem Barchesteri katedraal.