Tegemist on klassika ja õuduse kullafondiga; pealegi veel sedasorti klassikaga, mis aja jooksul sugugi ületamist pole leidnud.
James pühendas oma elu mineviku uurimisele; ta oli arheoloog, medievist, lingvist, antikvaar, kirikuloolane. Selline postviktoriaanlik pesueht inglise dzhentelmen. Samuti oli ta vaimustunud kõigest üleloomulikust ja arvatakse, et nooruses mingi seletamatu fenomeni üle elanud. Ise ta tonte ei uskunud, kuid on öelnud, et kui võimalus oleks, siis usuks küll. Tal polnud perekonda, ei naist, ei lapsi - eraelu asendasid talle raamatud. Omal alal oli James tõeline erudiit, kuid maailmakuulsaks tegid teda kõrvalharrastusena kirjutatud tondijutud. Inglismaal on Jamesi juttudele pühendatud ühinguid ja seltse, kes tema loomingut uurivad, propageerivad ja jätkavad. Täiesti olemas on ingliskeelses kirjandusruumis selline asi nagu jamesian tradition tondijutt. Tema looming oli nii uuenduslik ja geniaalne, et peetakse seda omaette koolkonna rajajaks. Seda võib parimal juhul vaid korrata, kuid mitte ületada.
Inglismaa on gooti õudusjuttude kuusaim edasiarendaja. Isoleeritud saar, väga vana ja hästi dateeritud ajalooga; sünged ilmad; inglaste omapärane haiglane (masohhistlik?) huumorisoon – kõik need tegeurid on zhanri loomisele kaasa aidanud. James juttude puhul tuleb silmas pidada, et tollal kirjutati neid ETTELUGEMISEKS. Ghost story austajad Inglismaalt kinnitavad, et meisterlikult kirjapandud tondligu saavutab oma suurima mõju a) perfektses inglise keeles vana kooli näitleja poolt etteloetuna; b)üksinda küünlavalgel katusekambris novembritormises öös loetuna.
Õige tondijutt on täiesti omaette zhanr, mis PEAB mõjuma psüholoogiliselt. Meisterliku jutu kirjutamiseks peab olema ka natuke psühholoog, et teada, kuidas hirm või õudus inimesele kõige tõhusamalt mõjub.
Mõned James’i reeglid juttude kirjutamisel: a) ta ei paljasta oma tonti kunagi täielikult – suur osa toimunust jääb kaadritaha ja antakse edasi vihjetena. Ja just nii toodabki inimese alateadavus kõige rohkem hirmu; b)toimumispaik olgu salapärane (gootilik) ent kõigle äratuntav. Tavaliselt on selleks vana maja, kirik, saladuslik metsasalu jms. c)Tont olgu halvaloomuline, kuri – mitte kannatav ega vaevlev, kelle suhtes lugejal tekib hirmu asemel kaastunne.
See kogumik oli Jamesi esimene – samahea kui kõik järgnevadki ja olen täiesti Jüri Kallasega nõus, et klassikuks saamiseks oleks ka ühest raamatust piisanud. Pool “Antikvaari tondijuutudest” on eesti keeles olemas – kahjuks ei sisalda “Kummitused nukumajas” tõesti Jamesi loomingu kogu paremikku. Siit kogust vääriksid esile tõstmis just “Count Magnus”(ilmunud Paradoksis) ja “Number 13”. Enim antologiseeritud on “Lost Hearts.” Kuid mitmesugused lugejaküsitlused Inglismaal peavad Jamesi parimaks looks "Oh, Whistle, and I`ll Come to You, My Lad".
James pühendas oma elu mineviku uurimisele; ta oli arheoloog, medievist, lingvist, antikvaar, kirikuloolane. Selline postviktoriaanlik pesueht inglise dzhentelmen. Samuti oli ta vaimustunud kõigest üleloomulikust ja arvatakse, et nooruses mingi seletamatu fenomeni üle elanud. Ise ta tonte ei uskunud, kuid on öelnud, et kui võimalus oleks, siis usuks küll. Tal polnud perekonda, ei naist, ei lapsi - eraelu asendasid talle raamatud. Omal alal oli James tõeline erudiit, kuid maailmakuulsaks tegid teda kõrvalharrastusena kirjutatud tondijutud. Inglismaal on Jamesi juttudele pühendatud ühinguid ja seltse, kes tema loomingut uurivad, propageerivad ja jätkavad. Täiesti olemas on ingliskeelses kirjandusruumis selline asi nagu jamesian tradition tondijutt. Tema looming oli nii uuenduslik ja geniaalne, et peetakse seda omaette koolkonna rajajaks. Seda võib parimal juhul vaid korrata, kuid mitte ületada.
Inglismaa on gooti õudusjuttude kuusaim edasiarendaja. Isoleeritud saar, väga vana ja hästi dateeritud ajalooga; sünged ilmad; inglaste omapärane haiglane (masohhistlik?) huumorisoon – kõik need tegeurid on zhanri loomisele kaasa aidanud. James juttude puhul tuleb silmas pidada, et tollal kirjutati neid ETTELUGEMISEKS. Ghost story austajad Inglismaalt kinnitavad, et meisterlikult kirjapandud tondligu saavutab oma suurima mõju a) perfektses inglise keeles vana kooli näitleja poolt etteloetuna; b)üksinda küünlavalgel katusekambris novembritormises öös loetuna.
Õige tondijutt on täiesti omaette zhanr, mis PEAB mõjuma psüholoogiliselt. Meisterliku jutu kirjutamiseks peab olema ka natuke psühholoog, et teada, kuidas hirm või õudus inimesele kõige tõhusamalt mõjub.
Mõned James’i reeglid juttude kirjutamisel: a) ta ei paljasta oma tonti kunagi täielikult – suur osa toimunust jääb kaadritaha ja antakse edasi vihjetena. Ja just nii toodabki inimese alateadavus kõige rohkem hirmu; b)toimumispaik olgu salapärane (gootilik) ent kõigle äratuntav. Tavaliselt on selleks vana maja, kirik, saladuslik metsasalu jms. c)Tont olgu halvaloomuline, kuri – mitte kannatav ega vaevlev, kelle suhtes lugejal tekib hirmu asemel kaastunne.
See kogumik oli Jamesi esimene – samahea kui kõik järgnevadki ja olen täiesti Jüri Kallasega nõus, et klassikuks saamiseks oleks ka ühest raamatust piisanud. Pool “Antikvaari tondijuutudest” on eesti keeles olemas – kahjuks ei sisalda “Kummitused nukumajas” tõesti Jamesi loomingu kogu paremikku. Siit kogust vääriksid esile tõstmis just “Count Magnus”(ilmunud Paradoksis) ja “Number 13”. Enim antologiseeritud on “Lost Hearts.” Kuid mitmesugused lugejaküsitlused Inglismaal peavad Jamesi parimaks looks "Oh, Whistle, and I`ll Come to You, My Lad".