1.
5
4.4
2.
3
4.667
3.
4
5.0
4.
5
4.2
5.
6
5.0
6.
7
4.429
7.
4
4.0
8.
4
3.25
9.
11
4.0
10.
8
4.5
11.
4
3.25
12.
4
3.5
13.
3
3.667
14.
3
4.0
15.
3
4.667
16.
4
2.5
17.
5
4.2
18.
5
3.2
19.
2
4.5
20.
2
3.0
21.
4
4.5
22.
3
3.0
23.
3
2.667
24.
3
4.667
25.
2
4.5
26.
2
3.5
27.
2
4.5
28.
4
4.0
29.
3
3.0
31.
1
2.0
34.
1
3.0
1.
1
5.0
2.
1
5.0
3.
1
4.0
5.
3
4.667
9.
6
4.333
10.
1
3.0
(jutt aastast 1904)
eesti keeles: «Vilista vaid, ja ma tulen su juurde, mu poiss»
«Lääne Elu» 2001; 22. märts - 21. aprill
««Oh, vilista vaid, mu poiss, ja ma tulen su juurde»»
M. R. James «Kanoonik Alberici väljalõiked» 2005
Mulle käis kõige rohkem närvidele see kergus, millega professor vile leidis. Kui keegi jalutab mingite varemete vahel, ühes kohas noaga natuke mulda kratsib ja kohemaid mingisuguse maagilise eseme leiab, läheb vähemalt punkt maha. Kui jutt paroodiana oli mõeldud, siis on see mõistetav, kuid siiski kuidagi lame. Voodiriietest tont on aga minu meelest lahe, meenutagem vaid "Tont nr. 5-t"...
Üleüldse olen ma selle autori puhul mõnevõrra raskustes mõistmisega, mis on tõsiselt mõeldud ja mis mitte ja ma kardan, et oma ajas ning tegelikkuses mõtles ta tõsiselt suurt osa asjadest, mida 21. sajandil paroodiaks peetaks. Aga tont teab, antud lugu võis siiski vabalt paroodia olla, seda toetab nii mõõdutundetu paavstimeelsete kuripahasuse stambi kasutamine kui ka jaburavõitu pealkiri.
Kokkuvõttes, kui teaks, et lugu oli tõsiselt mõeldud, siis üle kolme ei annaks mingil juhul, nagu eelkirjutajagi.
02.08.2004: Kuna autoriteedid ütlesid, et sekundaarkirjanduses vihjeid paroodiatele ei leidu, langeb hinne "rahuldavale".
