Impeerium on juba tuhatkond aastat õitsengu tipus olnud. Ühiskonna aluseks on maagia. Loitsude käigushoidmiseks on aga vaja üht võluenergiat, mida ammutatakse nö zombiorjuses lihtrahva pealt. Viimased elavad kogu aeg droogide peal ja eneseteadvuseta nagu unes. Ühes sellises getos sünnib aga maagiale absoluutselt immuunne poisiklutt, kes sirgudes asub ühiskonna seniseid alustalasid õõnestama. Mitte relvadega, vaid sõnadega -- muutmaks hõlbuelu nautivate patriitside mõttemaailma, milleks sobib kõige paremini teater. Geniaalne näitekirjanik või mitte, aga lõpuks panevad julgeolekuorganid kogu salaseltsile käpa peale ja järgnevad näidishukkamised... ja siinkohal saab loogiline jutt otsa ja järgneb sõna otseses mõttes deus ex machina . Kusjuures pole ühtegi märki, et mingid jumalad ka seal maailmas üldse eksisteeriks. Algul tundus, nagu oleks autor välja mõelnud ühe omast arust eriti vinge lõpplahenduse, mida iga hinna eest tahab sisse suruda, paraku ... näeb see välja nagu sea seljas sadul. Hiljem sain asjast aru -- "Vincalis..." on kõigest eellugu 1000 aastat hiljem samas maailmas toimuvale "The Secret Texts" nimelisele triloogiale, pealegi on "Vincalis..." kirjutatud päris palju aastaid pärast triloogia ilmumist.
Hoolimata viimastest lehekülgedest kindel 5. Aga põhitriloogiat lugema säherdune lõpplahendus küll ei kutsu.