Kõigepealt seda, et sattusin eelmist arvustust lugedes veidi segadusse, kirjutatud on: „...tehnoloogiat, mida maalaste praegused liitlased ei soovi nendega jagada” – mida oli neil liitlastel jagada või mitte jagada, kui tehnoloogia asukoht oli teada vaid maalastele? Ja seda jagamissoovi (selles) raamatus üldse ei puudutatud? See mittesoovimine on siis ehk sarja järgmises osas? Olgu, loen kindlasti ka selle läbi, saan teada.Sisust. Galaktikas on aastasadu suhteline rahu valitsenud. Vanemate rasside liit on 6-ni suurenenud (peale Volga sündmusi arvati inimesed nende hulka) ja siis jälle 5-le vähenenud (Roi lahkus meie galaktikast) ja üsna formaalseks muutunud. Endised vanemate rahvaste hoolealused (noored rassid) on iseseisvunud ja inimesed on enda vanemate hulka arvamise järel galaktikas mitmeid negatiivseid kombeid levitanud.
Sündmused käivituvad, kui maalaste uurimislaev leiab ruumitunneli generaatori. Azannide endised hoolealused šat-tsurid on aga aastakümneid jõudu kogunud ja plaanivad oma endistele „hooldajatele” kättemaksu ja galaktikas vanade rahvaste asemel valitsejaks saada.
Generaatori omamine teeks šat-tsuride plaani elluviimise vägagi reaalseks, vanadele rahvastel on generaatori enda valduses hoidmine ainus võimalus püsima jääda. Seega on kõigile oluline saada uurijate info generaatori asukohast endale. Šat-tsurid on seetõttu sunnitud kavandatust varem alustama oma ülegalaktilist rünnakut vanemate vastu ja uurijate tagaajamist, vanemad rahvad, eriti aga inimesed püüavad uurijaid jällegi nende käest päästa.
Uurijad põgenevad ühele poolmetsikule džungliplaneedile, kus turismifirma „Exotic Tours” omi ekstreemturismi matku korraldab. Šat-tsurid okupeerivad planeedi ja džunglis algab jaht uurijatele, sellele jahile jääb aga ette ka parajasti matkal olev turistidegrupp, kes oma elu eest võitlema asub... esialgu vägagi edukalt...
Madinat on ühesõnaga palju ja tegevus käib väga tempokalt. Huumorimeele puudumist ei saa autorile ka ette heita: näiteks kasvõi mõned inimeste kokkupuuted kohaliku fauna esindajatega ajavad korralikult naerma.
Olemuselt on raamat sarnane sarja esimese osa, „Smert ili slava”-ga, paneb tegelastele kaasa elama ja end nendega samastuma. Ning on põnev – minu jaoks jälle selline ühe hooga läbiloetav lugu. Lõpus jätab autor muidugi otsad lahti, nagu tal näib kombeks olevat ja kõige tähtsamale küsimusele leiame vastuse alles sarja järgmise osa algusest, mis seega tähendab, et lugeja on osavalt juba järgmise raamatu juurde juhatatud.
„Smert ili slava” sai minult viie, antud raamat pole minu arvates sellest sugugi kehvem, seega saab tema ka viie.
