Ehk on mulle seni lihtsalt Vassiljevi nõrgimad asjad ette sattunud, ent erilist rahulolu pole ma ta lugemisest saanud. Seekord üllatusin heas mõttes, sest ses loos oli nagu enam-vähem kõike, mis ulme nauditavaks teeb ja ei häirinud seal mind otseselt nagu üldse miski. Ja lõpp oli sel lool selline... sümpaatne, vast. Ma ei tea, kas ja kuidas või mil määral see nõidlane/nõidur/nõidmees Geralti maailm Sapkowski asju parodeerib või arendab, ent selle looga (vastupidiselt sarja ühele varasemale) muutus see ilm mulle köitvaks. Tuleks "Suur-Kiievi nõidur" ühtede kaante vahel välja, siis ostaks ära küll. Küllap tulebki. Küllap ostangi.