Vladimir Vassiljev

Romaani peategelane on Roman Saveljev (ehk onu Roma), üks kümnekonnast eraisikust planeedil, kes omab isiklikku kosmoselaeva. Romaani sündmused käivituvad hetkel, mil onu Roma leiab oma ühel saarel asuvalt salakaevanduselt mingi laeka. Roman viib selle koju, avab... ning leiab laekast üheainsa suure punase nupuga puldi. Uljas tegelane Roman Saveljev vajutabki nuppu...

Nüüd tuleks pisut rääkida maailmast, kus tegevus toimub pisut laiemalt. Maa ning ülejäänud inimkolooniad on Galaktika mastaabis ikka üsna hale nähtus. Galaktikas valitseb viie rassi liit ning nemad määravad maailma olemuse. Viie rassi liit tegeleb põhiliselt sellega, et peab sõda galaktikavälise rassiga, nn. igavikulistega. Inimesi viie rassi liit mingiteks tegijateks ei pea...

Vaat tänu Roman Saveljevi nupulevajutusele kihutab ruumi kõverdades planeedile Volga hiiglamamürakas tähelaev. Võimas tehnika liikvel ning peagi on Volga orbiidil ka viie rassi liit. Kes hakkavad kohemaid paika panema tundmatu artefakti uurimise graafikut... inimesi, kui vähearenenud olendeid ei võeta arvesse. Inimestel endil on asjast teistsugune arusaam: surm või kuulsus! Et lugu liiga lihtne poleks, siis saabuvad ka igavikulised kohale... ja kõik see on alles romaani algus!

Romaan on mõnuga ja kiiruga loetav ning populaarne ilmselt ka Venemaal, sest juba on ilmunud kordustiraazh, minul olev eksemplar kannab igatahes ilmumisaastat 1999.

Romaani «Tshornaja estafeta» tegevus toimub sellessamas maailmas, kuid mis süzheeliselt pole see kuidagi seotud romaaniga «Smert ili slava» . Samas oleks siiski mõtekas «Smert i slava» läbi lugeda, sest muidu võib romaanis «Tshornaja estafeta» niimõndagi hämaraks jääda...

Vägagi ilmselt David Brin`i "Uplift" triloogiatest innustust saanud teos. Võrreldes Brini`iga on siin mõnevõrra vähem uimasust, olulisel määral rohkem paugutamist ja "aktsiooni". Ning loomulikult mõnus keelekasutus.

Samas - just arvestades teose yldist tempokust sarnanesid mõned vahepalad kiire sõidu pealt esimese käigu peale vahetatud sõidukiga. Pean siin eeskätt silmas tulnukate vaatenurgast edastatud epissoode teose esimeses pooles. Yldse jäid nood võõrad rassid Vassiljevil kuidagi liiga skemaatilisteks.. Ainus mõistlik tulnukas oli ju tegelikult too diplomaat, päris raamatu lõpus. Selle asemel et kirjeldada "rohenägude" juhtkonna vaimseid heitlusi kurat teab millise kauge tähe ymber tiirleval planeedil, oleks yldise stiiliga märksa paremini sobinud teise poole silme läbi antud reportaaz kasvõi sellest samast dessandist Volgale.

Kokkuvõtteks: Hea raamat oli. Mitte sel määral, et ma teada lähemas tulevikus uuesti plaaniksin lugeda, kuid igal juhul tekitas ta huvi autori ylejäänud loomingu vastu. Hindeks neli pluss.

Kuidagi kangesti hakkasid mul tekkima assotsiatsioonid, inimeste vahel raamatus ja vene rahva vahel tänapäeval. Venemaasse ei suhtuta enam kui suurriiki ja talle ei osutata sobivat tähelepanu, nagu inimestele raamatus. Samas suure laeva abil muutusid inimesed tulnukate ühiskonnas tähtsateks tegelasteks. Sellest tulenevaid järeldusi ei taha ma ikkagi tegema hakata. Sellises valguses tundus mulle see raamat kuidagi häirivana, aga ma arvan, et tegemist on minu tundlike meeltega.

Samuti hakkas lõpuks häirima, see pidev "smert ili slava" korrutamine, mis alguses isegi natuke naljakana tundus.

Ja see "smert ili slava" oli tegelikult onu Roma isiklik kiiks, mitte inimkonna üldine hüüdlause. Ja veel - jäigi mulle selle imeandmebaasi ja hüüdlausega blastri ja huvitaval kombel kaevuritest puutumata jäänud maagirikka planeedi jne taust ikkagi hämaraks. Tundus, et autoril oli asjaga mingi suurem plaan ja vinged iidsed intriigid mõttes, mis aga käesolevas loos küll ei koorunud. Esitati ainult mingi mannetu seletus laeva poolt, mida ma ei usu, sest see läheb ülejäänud artefaktidega ja lihtsalt faktidega kokku ainult kõvasti vägistades.