Tundub et firma Microprose arvutimängud on vene literaatidele jätkuvaks inspiratsiooniallikaks. Iseasi et millises vormis see inspiratsioon kellelgi realiseerub. Kui Sergei Lukjanenko kirjutatud tie-in mängule "Master of Orion" oli rohkem selline "ainetel" nähtus.. Siis käesolev teos on praktiliselt yks-yhele transkriptsioon sama mängufirma klassikalise seeria "X-com" esimesest osast "UFO: Enemy Unknown".
Neile kes eelnimetatud mänguga tuttavad pole, pisut sisust. Päikesesysteemi tungib miskisugune vaenulik mitmerassiline hypertsivilisatsioon. Rajab omale Marsil baasi, ning kukub ehitama lendavaid taldrekuid ning kloonima sõdureid. Eesmärgiks teadagi Maa vallutamine.
Lendavad need taldrikud meie koduplaneedi kohal ringi ning saadavad korda kõikvõimalikke sigadusi. Abduktivad rahumeelseid elanikke jms. Progressiivsele elanikonnale säärane asi ei meeldi ning luuakse organisatsioon imega X-com Defence. Kes siis lendavaid taldrekuid taevast alla laseb ning ellujäänud ekipaazidele dessandi kraesse saadab.
Põhiline osa nii mängust kui ka käesolevast raamatust seisneski pahatahtlike tulnukate ja kohalike commandoste vahelises, enam vähem pidevas tulevahetuses. Juhul kui kellelegi lahingustseenid ei meeldi, siis jumala eest, hoidke eemale - käsoleast teosest moodustavad nad umbes kaks kolmandikku.
Tegemist on äärmiselt lihtsakese, kohati isegi kergelt abituvõitu ulmevojevikuga. Kui lahingutegevuse vahele torgatud olmedetailikesed välja arvata, siis oli terves raamatus ainult yks koht, mis ei olnud otseselt mängust maha kirjutatud. Rääkimata sellest et autor ei olnud viitsinud isegi tegelaste nimesid oma peaga välja mõelda. Valdav enamik pärinesid mängu "random" nimegeneraatorist ning osad olid lihtsalt ettejuhtunud seltskonnakroonikast maha viksitud (soomlane nimega Hari Kirvesniemi !!). Pluss autori ilmne viibimine eksklikul seisukohal, nagu oleks keha mass (inerts) Marsil oluliselt väiksem kui Maal..
Samas.. lausaction ajaviitekirjandusena.. käis kah.