Kuna olen enesele üllatuseks esimene kommenteerija, siis lühidalt ka sisust. On üks lagunenud hoonest järgi jäänud maakividest sein, mis meenutab kunagi seal asunud talumaja. Kohalikud teavad, et see on neetud paik, aeg-ajalt sõidavad just selle seina vastu end sodiks läheduses asuval külateel kihutavad liiklejad ja nii mõnedki lähedusse sattujad tunnetavad imelikku ängi. Ülejäänut lugege ise! Häirivalt mõjus loo katkendlikkus. Ma saan aru, et see võis ka olla autoril taotluslik, kuna ette kanti üksikuid ajas laiali pillatud eri tegelastega jupikesi, kuid minu lugemist selline hakitus häiris. Ka õhustiku poolest polnud lugu minu maitse, liigselt masendust ja naturaalset veremaitset. Vaatamata kõigele oli see siiski täiesti loetav, sest Orlau oskab suurepäraselt kirjeldada ja lugu arendada.