Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Kevadöö unenägu

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
1
5
2
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Muidu päris võluv tükk, aga ma ei saanud aru puude ja kujude värgist... Poiss muutus kujuks kujuga suheldes ja plikale pakkus kuju justkui puuks muutumist? Teiseks, hundi tema ulgumisega oleksin mina välja jätnud. Ei anna jutule mitte midagi muud juurde, kui tekitab põhjuse lummuse purunemiseks -- plika oleks aga ise võinud kriiskama hakata ja minema joosta paljalt selle kahenäolise Jaanuse kukla peale. Muide, selline mees, kellel oli normaalne nägu ja kuklas teine nägu, mis kontrollimatult grimassitas, on ka tegelikult maailmas elanud, ise olen vahakuju näinud. Hundi juurde tagasi tulles, kui hunt on sinna selleks pandud, et lugu õudsem oleks, on tehtud valearvestus -- minu meelest peaks lugu olema ise õudne, mitte seepärast, et miski põhitegevusse puutumatu hunt vahepeal tuututab. Hunt on võõrkeha, mis tegevuse ega süzheega seotud ei ole ja IMHO peaks sellisena kuuluma eemaldamisele, mitte esiletoomisele.

Parandada tuleb aga järelarvustaja eksimus. Nimelt kirjutas Karen selle loo kolm aastat tagasi, nii et selle põhjal tema loomingulisest arengust rääkida pole mõtet. Kirjutada oskas ta ka siis, vahepeal on lihtsalt mõni asi paremini, mõni halvemini õnnestunud.

22.02.2005: Muide, see hundi kujutamine oli ses osas kobe, et autor on vähemalt Gévaudani koletise kirjeldust viitsinud uurida. See elajas seal polnud tegelikult muidugi ilmselt mitte mingi hunt, vaid pigem ahmi moodi loom. Aga miks keegi ühe Eesti väikelinna parki peaks Gévaudani koletise kuju püstitama?

Teksti loeti eesti keeles

See tekst annab minu meelest märku sellest, et Orlau on vabanemas oma kirjanikukarjääri algusaastate taagast, mil lause "kunstipärasus" ja raskem, kohati lausa läbitungimatu sõnademass prevaleeris loo enda üle. Nüüd asub rõhk rohkem sinna, kus ta olema peaks - lauseehituselt jutuehitusele.

Nii et mulle üldiselt meeldis... Kui loodus-, õhu-, pargi ja öökirjeldused välja jätta. Nii et (ainult) paarist lõigust võis sujuvalt üle libiseda. Mis on selge märk autori arenemisest.

Aga meeldis klapitamine ja see, kuidas neid kihte ükshaaval julgelt laoti. Shakespeare, veidi tondihõngu, mütoloogia. Siiski, siiski - no natuke liiga suur juhus on, et Alver juhtub kivihingendusest just sel ööl rääkima, ja et neiu nende vihjete järgi (lugeja jaoks) õige otsa kätte leiab. Kui see liin teistmoodi esitada? Tüdruk läheks hulluks? Pole enam fäntasy?

Puu ja kivi. Ilmselt on kivihinge kohta käiv kehtiv ka puude suhtes. Kuri hunt pidi ilmselt (mütoloogilise) maailma bipolaarsust demonstreerima. Ma päris "viit" siiski ei pane, lõpus oleks oodanud mingit raskemat lajatust. Ma saan aru küll, et puänt pidi olema mingile tõdemusele jõudmine, kuid ikkagi saanuks sinna veel midagi effektsemat juurde teha.

Teksti loeti eesti keeles

Lool on areng, algus ja lõpp. Aga polnud enam Orlaulikult õudustäratav. Tekkis maikuu lumm, valge templi visioon, hiidtammed ja reaalsed skulptuurid -- tekkis kevadöö unenägu -- kuid midagi palju tähtsamat jäi puudu.
Misasi -- seda ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldisid kõige rohkem just need loodus- pargi- ja õhukirjeldused. Täiesti reaalsuse tunne oli jutul sees ja arvatavasti oleks asja kõige parem lugeda talvel kahekümneviiekraadise külma juures, kui on hirmus isu suve taga nutta.Aga õudne ei olnud.Huvitav ka ei olnud.Ja tegelased olid kuidagi ebausutavad. Nähtavasti on püüeldud mingi erilise realismi poole aga saavutatud on osaline kiiks.
Teksti loeti eesti keeles

Õõva ei tekitanud, aga väga igav ka ei hakanud. Alguse stseenid olid paljulubavad: läheb paarike pudeli veiniga parki ööd nautima ja siis tulevad sisse õudussugemed. Paraku toimus õudusele viiv pööre nii võltsilt! Üks küsib teiselt, kas tonte usud ja kohe muutubki öö kurjakuulutavaks! Natuke liialt lapsik. Parem juba näha varje ja kuulda krabinat või panna sõnagi lausumata metsa poole putku -- järgneda alasti naise vastupandamatule kutsele… vms…

Ja loo lõpus on muidugi see Orlaule iseloomulik seletamine, mis mõjub ülemäära moraliseerivalt. Seda annaks ju peenemalt esitada! Jutu lõpp nämmutati lugejale liiga läbi, kuigi puänt mängis kätte juba mõned lõigud enne lõppu.

Hinde puhul paneks hea meelega kolme -- nii üldmulje põhjal, kuna tegu on tavalise õõvalaastuga. Aga võrreldes autori teiste keskmiste juttudega, on seekord asi palju paremini välja kukkunud. Ülemäärast loba ja seletamist esines palju vähem ja enamus jutust arenes õnneks tegelaste, mitte jutustaja kaudu.

Ühesõnaga tugev kolm või pika miinusega neli. Ja kuhjaga edusoove!

Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub tegelt kolme ja nelja vahel, olgu seekord siis heatujuselt neli pika miinusega...:)

Üldiselt on mul Orlaud arvustades välja kujunenud trend panna suht normaalne hinne ja siis arvustuses suht palju viriseda. Nii ka nüüd.

Kuigi Kristjan Sander juba sellele viitas, tahaksin isegi Andrei Golikovi suurejoonelist Orlau loomeperioodide alast analüüsi kõigutada, kinnitades samuti, et selle jutu esimene versioon, toorik nö., laekus Algernoni toimetusse juba kevadel 2000, kui ma nüüd mälu järgi väga mööda ei dateeri. Ehk siis veidi enne kurikuulsa filtri kehtestamist. Olin toona vist olude sunnil toimetuses ajutiselt de facto ainus jututoimetaja ning kõnealune toorik ei tekitanud mingeid emotsioone, ei pluss- ega miinusmärgilisi. Asjalood kujunesid nii, et autor teksti toona tagasi võttis.

Nüüd uusversiooni ilmumisel tutvusingi tööga eelkõige huvist, et mis siis nüüd muutunud on. Suurt ausalt öelda ei ole. OK, on uusi kohti juurde kirjutatud veidi, aga kohati on kirjeldused ja dialoogid vist lausa sõnasõnalt samaks jäänud.

Ausalt öelda ei näe ma siin miskeid uusi peidetud kvaliteete. Lugu nagu nad ikka on. Kergelt süüdimatu, labiilne ja hüsteeriline naistegelane, meestegelased, kes peaks naislugejal vist tati suunurgast jooksma panema ning ohtralt oi-kui-sisutühja loba!

Lugedes tuli mõte, et mispoolest see tekst nüüd siis osaliselt samu territooriume avastavast Barkeri «Lõbustuspargist» etem on, ja ega ei olegi minu meelest. Barker vähemalt oskab mõnes kohas vait olla ja lasta lugejal valida ning mõelda. Orlau ei oska või - mis tõenäolisem - ei taha mingitel põhjustel ning lobiseb kõik võimaliku ja võimatu ise välja. Nagu Lew R. Berg umbes. Vähemalt selle loo puhul tekkis küll tahtmine punane pastakas haarata ning iga kolmanda jutustava lõigu lõpust paar lauset maha kriipsutada.

Nelja teenib Karen ära sellega, et vähemalt kirjeldavais lõikudes on ta suutnud oma tavapärast paljusõnalisust veidigi taltsutada ning üleüldse meeldis mulle see kahe näoga Januse ning kivikujude pargi motiiv juba esimesel lugemisel. Kuigi - kristallausalt, ega need kaks teemat siin nüüd eriti haakuma küll ei ole suudetud panna.

Sõnaga, see tekst võib olla hää või halb, aga ta ei ole nö. valmis. Omast ajast mäletan aga just, et see kirjatöö suhteline valmisolek, et seal midagi silmnähtavat käigu pealt paremaks teha ei saa, et just see oli kriteerium varamusse pääsuks. Seetõttu peangi teksti ilmumist varamus toimetuse suht suureks pangessolistamiseks, mille põhjustest inimlikult võib ju aru saada (et nagu kerge paanika laekuvate tasemel juttude kvantiteedi nappuse koha pealt), ent professionaalselt mitte.

Teksti loeti eesti keeles

jutt alla igasugust arvestust autorilt, keda on aeg-ajalt ülehinnatud. kehv sõnakasutus, stampkarakterid algernonis mainitud britney-laadse stampmõtlemisega. üksikute tasemel juttude kohta on selliseid jämedakoelisi lapsuseid orlault üllatavalt palju. ei, üldse see jutt ei meeldinud! miks ta jutuvaramusse kantud on, jääb mulle ebaselgeks. orlau on üritanud midagi keerulist kokku keerutada, aga mulje jääb, et juhtus sündima tavaline skeemile ehitatud mulin, kui autor käis vahepeal poes, mulises telefoni otsas poiss-sõbraga, imes pastakat ja lõpuks siiski avaldas, et oleks linnuke kirjas. tõsi, orlau paremikku võib ka mitu korda lugeda (tilk mett tõrvatünni)...
Teksti loeti eesti keeles

Kevadööl lähevad Marion ja Alvar vanasse mõisaparki. Seal liigub aga ringi imelikke olendeid, kes arusaamatutel eesmärkidel tahavad inimestega teha veidraid asju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi loodud meeleolu. Ma arvan, et Orlau ei soovinudki õudust edastada, vaid eesmärgiks oligi luua veidi salapärane, veidi kõhedusttekitav taust, millega ta sai suurepäraselt hakkama. Väga kosutav lugemine. Vast jutu lõpp oli juba liiga suur pingelangus ja liigne äraseletamine, vast oleks võinud lugejal rohkem lasta oma peaga mõelda puistates üksnes vihjeid.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: