Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Hunt, madu ja Põrgu perenaine

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
antoloogia «Fantastika» 2004

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
2
5
1
1
Keskmine hinne
3.643
Arvustused (14)

Jutt on rõve! Õigemini öeldes -- räägib rõvedusest/dest. Nimelt on tegemist jutukesega, mille üldiselt võetav teema on: Õed nõiduses ehk tüüpiline nõidade värk... esialgu. Jutus on kolm õde, kes pärinud oma nõidumisoskuse esiemadelt. Ja kõigil on väike probleem kõrvalindiviididega, kes lausa Rikuvad nende kauni elu ära. Kellel on probleeme mehega, kellel karjäärikonkurentidega. Seega saavad kokku ja nõiuvad. Oh ei -- mitte nii nagu televiisori seriaalides. Palju tõepärasemalt ja justnimelt RÕVEDAMALT. Profesionaalselt on Orlau kirjeldanud riitust: verehõngu, hõbepeekri tuhmi läiget, nõidade mõtteid ja kõike muud, mis taolise "sündmuse" puhul ehk mainimist vääriks. Veel on jutus kirjeldatud ühe õe kurvast minevikusündmusest. Nimelt räägib kuidas üht õdedest (noorimat vist) üks onu Erik ahistas. Räägib, kuidas nad (õed) juba lapsepõlves nõidusid (maksid onukesele kätte) ja lasid ussikestel härra Eriku ära süüa. Lõpp reaalsed on kirjeldused ja meeleolud välja toodud. See kuidas onukese ahvikeha puuritakse tuhandetest ussidest läbi... see on rõve(!) ja kuidagi tasemel kirjutatud. Jutu lõpus on aga väike püant ja kui seda poleks olnud... siis oleks jutt väärind sisu poolest 2-3, kuid ikka see haige lõpp (vabandan selliste mõistete pärast)... see pani nõiajutule punkti. Iseeneset sünnitis ei meeldinud, parema meelega ei loe enam mitte kunagi seda... aga Väga Hästi oli kirjutatud. Ja Orlau ilmselt tabas horrori idee ära -- tekitas nö. õudu tekitava lugemiskeskkonna, mida vürtistatud rõvedustega (jälle see sõna). Ning kes horrorist lugu peab, peaks kindlasti selle lookese läbi lugema. Kuna jutt oli kõige realistlikum "Sealtmaalt" kogumikust, siis tuleb üks raudne Viis, kuigi -- "Hunt, madu ja Põrgu perenaine" mulle ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole rõve jutt, ma rõvedamaidki lugend. Minu arust kena ja armas kättemaksuline nõialugu, mille sisu ja vorm ei jäta mingit võimalust madalamat hinnet anda. Plussidega viis. Võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Sellised õuduslood pole küll minu lemmikud. Vere ja vägivalla kirjeldamine mind eriti ei hirmuta, pigem tekitavad vastikustunde. Kuid väga hästi kirjutatud lugu. Eriti üllatav ja huvitav oli lõpp. 4 pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et kirjanik kirjutab kogu elu üht ja sedasama lugu, ainult variatsioonidega. Mis inimene see autor küll on, et tema lugu on niisugune?
Seda kirjutasin ma kunagi Maniakkide Tänavale. Siin tuli see mulle jälle meelde. Kuigi ma pean ennast visaks lugejaks ja naljalt alustatud teost pooleli ei jäta, ületasid siin jälkused minu vastupanuvõime. Ma ei ole masohhist.
Maniakkide Tänava lood ei ole veel NII jälgid olnud, et ma lõpuni ei jõuaks. See pani mind mõtlema, miks autor sellist asja vajalikuks kirja panna pidas? Kas ta elab nii mingeid komplekse välja? Maandab pingeid? Paiskab kogu kurja oma sisemusest teostesse ja on eraelus selle võrra parem inimene?
Palun, tehku seda kõike, aga ilma minu osavõtuta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli liiga hakitud -- kõik see värk kokku, alates vana nõia püüdlustest kuni õekeste keskeakannatusteni annaks rahulikult vähemalt lühiromaani mõõtu asja välja. Sellise morbiidse naisteka. Ka oleks vast võinud sadomaso liinile rohkem rõhuda, ülejäänud tegevusega oleks see igatahes harmoneerunud... Kokku võiks vabalt saada teatud ringkondades kulutusteoseks kujuneva asja, praegu aga jääb see siiski vaid katsetuse tasemele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned kohad olid väga head, aga üldmulje jäi lahjaks. Kuidagi hüplev ja närviline mulje jäi, mis aga sisuga kokku ei sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei-noh tõesti. Vihkamise jumalanna? Ema on vägev nõid ja ta sünnitab tütre, keda ta vereohvriks ära kasutab. Tütar peab ilmale tooma poisi, kes perekonna väge edasi kannaks. Tütar ei saa sellega hakkama ning sünnitab omakorda kolm tütart. Vanaema on pettunud, hakkab surema ja käseb emal kõik oma nõiariistad ära hävitada. Ema ei tee seda, sest tal on omad plaanid. Mööduvad aastad, tütred sirguvad suureks ja elavad oma elu, kuni saatus neid lõpuks alt veab. Nad otsustavad kõik koos oma vaenlastele kätte maksta. Nad teevadki seda ja siis tuleb uuesti ema, kes arvab, et aeg on küps. Ta tapab oma kolm tütart, sööb nende südamed ära, istub nõiaringi keskele ning hakkab oma väega vaatama teiste inimeste elusid ning nendega manipuleerima. Kas keegi tõesti usub seda jama?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on igati mõjus, mida näitavad ka publiku reaktsioonid a la "Mis inimene see autor küll on, et tema lugu on niisugune?" Ilmselt väga kole inimene. Pildi järgi kohe ei usukski.

Ise ma suur õõvalemb ei ole, aga hästi tehtud teksti tunnen ikka ära. Hea stiil, hea kompositsioon. Ainumas asi, mis natuke häiris, oli kurimamma natuke liiga otsene parmuna kujutamine alguses. Sama, mis krimkades - kui lõpus peab yllatavalt selguma, et ylemteener on mõrvar, on kasulik kyll jätta alguses mulje, et ta seda ei ole - aga pigem teiste vaatenurgast ja väikest mänguruumi jättes. Mitte et "oli ehmunud", kui hiljem selgub, et polnud, vaid kirjeldades näivat ehvastust väliste tunnuste abil. Pisiasi, muidugi. Seega viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem õudukate austaja, aga läbi ma ta lugesin. Kirjutatud oli täitsa hästi, kuigi mindki häiris see ülevürtsitatud vägivald.
Aga siis hakkasin mõtlema, siin pole tegelikult kirjeldatud midagi, mida päriselus ei leiaks (mööndustega muidugi). Vägivald, mõttetu vägivald (ema näide loo lõpus) köidab inimesi. See on muutunud meelelahutuse põhiosaks. Vägivaldsed doksaated (Politseikroonikad näiteks), actionfilmid, arvutimängud jms paiknevad reitingute tipus ja muutuvad järjest jõhkramaks, et inimesi köita, sest inimene ju harjub ja tüdib.
Vägivald = meelelahutus. Vahest tahtiski autor sellele tähelepanu juhtida?
Teksti loeti eesti keeles

" Pildi järgi kohe ei usukski."

Ma ütleks, et pildi järgi sarnaneb Orlay Sigourney Weaveriga, just tema Ripley-ajajärgul. Karm mutt, komplimendina!

Lugu ise meeldis ja hinnegi on vastav. Spooky, haarav, mõistetav... Kõigi kolme nõiaproua motiivid ja mõtted olid mulle kui naisele täiesti mõistetavad.

Vinguks ainult selle kallal, et no mistarvis oli juba omaseks saanud peategelasi vaja loo lõpus julmalt maha nottida mingi nõmeda ja paksu, ebaõnnestunud nõia poolt? See, et too nende ema oli, lisab küsimärke pikale reale. Kas see pole korralik horror, kus peategelasi ei tapeta?

Aga muidu - 5, ilma miinuseta. Aga ka ilma plussita,

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu.Liiga palju vihkamist (lausa ood vihkamisele), liiga palju sadismi, liiga perversed inimesed. 3 bitši naudivad tapmist ja piinamist. Seda küll, aga kuidas nad vahepeal suhteliselt normaalse inimese elu suutsid elada, kuigi olid üdini bitšid mis bitšid? Kuidas nad vahepeal suutsid inimesi teeselda ja tapmistest hoiduda? Kogu lugu tundus liiga üle vindi keeratud ja kunstlik. Ahjaa, juttu lugedes oli mul kogu aeg selline "dežavuu" tunne peal nagu oleksin seda varem juba lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: