Jutt on rõve! Õigemini öeldes -- räägib rõvedusest/dest. Nimelt on tegemist jutukesega, mille üldiselt võetav teema on: Õed nõiduses ehk tüüpiline nõidade värk... esialgu. Jutus on kolm õde, kes pärinud oma nõidumisoskuse esiemadelt. Ja kõigil on väike probleem kõrvalindiviididega, kes lausa Rikuvad nende kauni elu ära. Kellel on probleeme mehega, kellel karjäärikonkurentidega. Seega saavad kokku ja nõiuvad. Oh ei -- mitte nii nagu televiisori seriaalides. Palju tõepärasemalt ja justnimelt RÕVEDAMALT. Profesionaalselt on Orlau kirjeldanud riitust: verehõngu, hõbepeekri tuhmi läiget, nõidade mõtteid ja kõike muud, mis taolise "sündmuse" puhul ehk mainimist vääriks. Veel on jutus kirjeldatud ühe õe kurvast minevikusündmusest. Nimelt räägib kuidas üht õdedest (noorimat vist) üks onu Erik ahistas. Räägib, kuidas nad (õed) juba lapsepõlves nõidusid (maksid onukesele kätte) ja lasid ussikestel härra Eriku ära süüa. Lõpp reaalsed on kirjeldused ja meeleolud välja toodud. See kuidas onukese ahvikeha puuritakse tuhandetest ussidest läbi... see on rõve(!) ja kuidagi tasemel kirjutatud. Jutu lõpus on aga väike püant ja kui seda poleks olnud... siis oleks jutt väärind sisu poolest 2-3, kuid ikka see haige lõpp (vabandan selliste mõistete pärast)... see pani nõiajutule punkti. Iseeneset sünnitis ei meeldinud, parema meelega ei loe enam mitte kunagi seda... aga Väga Hästi oli kirjutatud. Ja Orlau ilmselt tabas horrori idee ära -- tekitas nö. õudu tekitava lugemiskeskkonna, mida vürtistatud rõvedustega (jälle see sõna). Ning kes horrorist lugu peab, peaks kindlasti selle lookese läbi lugema. Kuna jutt oli kõige realistlikum "Sealtmaalt" kogumikust, siis tuleb üks raudne Viis, kuigi -- "Hunt, madu ja Põrgu perenaine" mulle ei meeldinud.