Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Sealtmaalt

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2002 (Kummalised lood)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
5
4
1
0
Keskmine hinne
3.545
Arvustused (11)

Kolmes raamatupoes käisin kui olin näinud publitseerimiskuulutust. Tuhlasin üsna pikka aega ja viimaks leidsin suures rõõmus kaks eksemplari ning ühe kosisin loomulikult enesele. Jutukogu sisaldab 11 lugu. 4 neist on "tutikad" (2002) ega pole kusagil mujal ilmunud (minu teada). Ausaltöeldes lootsin leida eest paksu romaani nagu seda on teinud Hargla ja Veskimees, aga peale mõningast raamatu sirvimist avastasin: "Ähh... olen paljusid jutte juba Algernonis näinud. Pointless kogumik. Ja hind ka nii kallis... raamat ise õhuke (138lk) ja väikese leheformaadiga." Kaaned on kuidagi libedad ja pehmed, kuluvad peale usinat lugemist ning miskipärast on pandud ka Karen Orlau "passipilt" kaanele. Ja Orlau (pildi) "all" on hobusejalgne "Faun" (Carlos Schwabe). Pilt ise sobib värvi(oranz) ja kogumikus käsitletava temaatikaga igati. Isegi üks jutt, kus läbivaks tegelaseks on Paan (Malin Malini metsast), pani tahes tahtmata ikka ja jälle kaanepilti vaatama ja kõrvutama sealse tekstitegelasega. Kogumik algab imepisikese lühijutuga, millest pool koosneb jututoas tóiminud dialoogist. Kuigi poole jutu pealt on aru saada, milline on lõpplahendus, jättis "Mängureeglid" igati positiivse mulje. Järgnevad jutud (va "Habras Ime")olid juba väheke õudu tekitavad. Pea igas tekstis mängivad suurt rolli naistegelased oma naiselike mõtetega. Kogumikus leidus ka lapskaraktereid ntx. juttudes: "Sealtmaalt" ja "Lastelaul". Need mõlemad mulle meeldisid, lapsed tundusid igati elavad. Oli ka üldtuntud "hirmujutu" zanrit esitatud: "Hirmu Suured Silmad". Enamus tekst rääkiski peategelase(peategelane vist oli jälle naine) hirmu trotsimisest ja siis viimane lõik andis omanäolise punkti. Ka paar nõiajuttu oli kogumikus. Üks oli peris hea... täitsa tasemel tundus: "Hunt, Madu ja Põrgu perenaine", millel oli ka mingi seos teise eestimaise nõiajutuga: "Erak ja nõid". "Hall koer" on omapärane koerajutt -- jutul erilist sisu pole, aga vorm, millese jututaigen surutud oli -- on täitsa hea. Kogumik "Sealtmaalt" jättis kokkuvõttes positiivse mulje. Ei kahetse et kosisin endale selle lehtede kogumiku, kuid kui nüüd järgmine number peaks Orlault ilmuma, siis ennem kaaluksin ka teiste eesti autorite ulmelisi teoseid. Sest teate: "raha ei ole kunagi palju...". Ja kui kunagi võtan jutukogumiku uuesti lugemisvaraks , siis peamiselt seepärast, et nautida Orlau oskust luua tõepärane keskkond ning tunda mõnu lgp. autori sõnademängust, mis ei koosne ainult suurepärastest kirjeldustest. Kõva Neli.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau jutud ei ole mulle kunagi meeldinud. Õigem oleks vist siiski öelda, et "tugev vastumeelsus ja ebamugavustunne" on veel täpsem väljend minu muljete kirjeldamiseks. Olen vist lugenud ta kõiki jutte - ka neid mis kogumikus ei sisaldu - ja vähe head on meenutada. Ei ole tahtnud neid jutte ükshaaval BAASis arvustada, et keegi mind autori sihilikus vaenamises ei süüdistaks; samuti on küllalt ebamugav vastuvoolu ujuda: Stalkerid ja muidu positiivne vastuvõtt publiku ja arvamusliidrite poolt on kurvad tõsiasjad.

Kogumiku juttudele oleks eraldi võetuna mu hinnang järgmine:

Mängureeglid - 2

Sealtmaalt - 2

Rannahiidsed - 2

Habras ime - 2

Erak ja nõid - 2

Hunt, madu ja Põrgu perenaine - 4

Hall koer - 3

Hingesugulane - 3

Lastelaul - 4

Malin Malini metsast - 2.

Nagu näha, on domineerivaim hinne mitterahuldav ja ka "Lastelaulu" 4 tuleb ainult selle kogu nõrgas taustsüsteemis. Kõige enam on mind hämmastanud just Stalkeri-juttude "Oraakli surm" ja "Rannahiidsed" tugev aplaus lugejatelt. Et mõista mingi teksti soosingut hindajatelt ei pea see sugugi mulle isiklikult meeldima, aga nimetatud juttude puhul näib, et olen empaatiast täielikult ilma jäetud. Milles on asi?

Minu vaatevinklist puudub Orlau juttudes "vägi", mida mitmed tema tegelased valdavad. Võiksin seda võrrelda kui seisvat autot, millel mootor käib, juht annab gaasi, lärmi on palju, aga auto ei liigu (kuigi juht arvab, et ta rallitab vingelt). Korduvalt jään küll mõttesse ka oma võimaliku tajuhäire üle, sest kohtunikud ja pealtvaatajad näevad enamasti samuti, et sõiduk kihutab liidrite hulgas... Ja miks küll keegi öelda ei taha, et kuningas on alasti?

Tekstidest, mida autor näib hingega kirjutanud olevat, ei taju mina aga vähimalgi määral seda dramaatikat, mida nad ilmselt mõeldud on sisaldama. Nagu võõras religioon, mille misjonär emfaatiliselt oma usku kuulutab, aga mind ta jutt vaid ohkama paneb. Möönan sõnaseadmisoskust ja äratuntavat stiili, samuti positiivset üllatust, mida pakkus "Hunt, madu, ja...", ent kokkuvõttes vastas kogumik mu ootuste puudumisele. Paljulubava kaanepildiga raamat pidanuks sisaldama hoopis muud.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik nagu kogumik ikka. Mõned jutud tugevamad, mõned nõrgemad...

Pikemad jutud jätavad igati hea mulje, põhjamaiselt sünged lood, kuid lühemate jutukeste avaldamisest ma küll hästi aru ei saa. Mängureeglid küll loogiline ja ühte vampiirijuttude nõksu hästi ärakasutav, kuid siiski lihtsalt tobedalt lühike episoodike. Hirmu suured silmad... Mulle enamasti ei istu sellised kirjelduslikud lood, mille ainus põhiidee on näidata, et kellelgi oli ikka pisut värinaid sees. Habras ime jookseb minusugusel kärnanäol kenasti mööda külge maha. On küll miski idee, on mehikesel mingi nägemus, aga sellised jutud kindlasti minu lemmikute hulka ei kuulu. Kogumiku kõige suurem äpardus on minu meelest Hall koer. Lihtsalt MÕTTETU jutt.

Pikemaid jutte pikalt kiitma ei hakka, aga eelmisele arvustajale vastupidiselt arvan, et Rannahiidsed sai oma Stalkeri täiesti teenitult ja sellise tasemega lood, nagu Erak ja nõid või Hunt, madu ja veel keegi võiks kah mingi tunnustuse saada, väärt kraam igatahes.

Lühemate juttude nõrka taset arvestades annan nelja, kuid valikuliselt tuleb ilmselt varsti ülelugemisele.

Teksti loeti eesti keeles

Horror ei kuulu just minu lemmikþanrite hulka, kuid sellele vaatamata on kogu loetav. Raamatu peal on kolm ühikut nime/nimetusi. Võibolla juhinduda just määratlusest «Kummalised lood» ning mitte hakata defineerima juttude põhiolemust ühe alaþanri kaudu. Kogusse kuuluvad lood, mis mulle väga meeldivad, aga on ka selliseid, mida ma küll ei oska hinnata kõrgemaga kui «3». Kõrgelthinnatud «Rannahiidsed» mu lemmikute hulka ei kuulu, seda aga ma ei oska põhjendada, miks. Võibolla häiris loo mõttetu julmus. Nagu ka kolme nõiatari jutus. Küll aga pean tugevateks ja enesele eriti meeldivateks «Oraakli surma» ja Malini lugu. Noh, pisilugudest pole just suurt pajatada, võibolla ainult see, et hää, et need laastudeks jäidki...
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosneb erinevatest ja üksteisega mitte seotud lugudest, mida tuleks objektiivse pildi saamiseks hinnata eraldi – aga laisk nagu ma olen, panen kõigepealt siis kogu raamatu arvustuse kirja. Too on lihtsam. Kui aega ja tahtmist saan võtan ka ükshaaval loode arvustamise ette. :-)

Tundub, et autori põhiidee ei ole viljeleda ulmet, ega fantaasiat ega õuduslugusid. Autor kirjutab lugusid peidetud mõttega – igas jutus on oma iva või tarkusetera sees. See, et lood kuuluvad fantaasja ja õuduslugude kategooriasse on vaid kõrvalseik.

Sügav mõte on ka loos koeraga, mis (minu arusaamist järgi) paljudele mõistmatuks ja mõtetuks jäi - „Rasketel probleemidel on lihtsad ja valed vastused“.

Ajudega inimene leidis antud lugudest kindlasti ka midagi kõrva taha panemiseks.

Hindeks panen 5-. Puhast 5 ei saa anda, kuna kõik lühilood (näiteks: „Habras ime“) ei olnud minu silmis päris kõrgeima hinde väärilised ja alati peab ju autorile jätma ruumi asja veel paremini teha.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau tähendusväli jääb läbi naissõnujate naiseks olemise esoteerikasse, “nõia-ema-loitsuja” mõistete kolmnurka. Või vähemalt ruumi, kuhu enamikud meie kirjaneitsid tavaliselt ei eksi. See ruum on ju lähemal tutvumisel üsna huvitav, seal kohtab ootamatuid seoseid olmeliste asjade ja literatuursete-folkloorsete fantaasiate vahel, ränkraskeid saladusi kandvaid inimesi, ja kohtab ka maitsekaid dekoratsioone. Aga mitte alati.

Kogumiku “Sealtmaalt” avab miniatuur “Mängureeglid”, milles ongi kõike liiga vähe, et olla jutt, kuigi temaatika (vampiirid) ja motiiv (sisenemine) avalooks sümboolselt sobivad. “Habras ime” ja “Lastelaul” oleksid aga pidanud välja jääma, ma ei leia selliste juttude kirjutamisele ega avaldamisele mingeid õigustusi. “Hirmu suured silmad” on seevastu üks parimaid palasid, siin on tõepoolest õnnestunud teostada õuduskirjanduses vajalik võimatus, ja see, parajalt põnevust doseerides, lugejani tuua. Ka “Hall koer” tundus õnnestumisena, ehkki selles pole midagi uut ega üllatavat.

“Rannahiidsed” võlgneb oma menu ehedale kaluriküla olustikule ning ootamatule ja leidlikule puändile. See on kummaline lugu, mul on alati olnud selle analüüsimisega raskusi. Kindlasti tekitab ta enamikus lugejaid tundmuse, mis kinnitab, et kirjanduselamus on saadud. Üldjuhul loo lõpp “töötab”, kuid lähemal uurimisel kipub “Rannahiidsed” koost lagunema, mitmendal lugemisel mulje tuhmuma.

Nimilugu “Sealtmaalt” on hea näide alakomponeeritusest, kus valitud lakooniline stiil ja kõige lihtsam kirjutamislaad summutavad täiesti korraliku õudusidee. “Erak ja nõid” sisaldab iseenesest ju huvitavat vastandamist, on selline sajanditepikkune vihavaenulugu, ent juttu ennast ei ole, on mitmete haruliinide memorandumlikud ülestähendused, liig palju faktoloogiat ning liig vähe põhjus-tagajärg sündmusi ja seoseid novelli reaalajas. “Hingesugulane” – selles on kõike keskmiselt: novellitehnikat, ideid, fantaaseerimisjulgust. “Hunt, madu ja Põrgu perenaine”, näib kui kokteil kollase ajakirjanduse kaaneteemadest ja õudusfilmide klišeedest, mis valitud illustreerima kolme nõiaõe neimaretke ja vastuhakke ahistamistele. Ühest küljest alakomponeeritud, teisalt ülevürtsitatud, ehkki tegu ühe kvintessentslikuma, manifesteerivama looga. “Malin Malini metsast” kujutab endast katset harrastada kirjanduslikku maalikunsti, see on jutt, mis kindlasti meeldiks M.Heinsaare austajatele.

Kohati on kogumiku jutud küpsed, või isegi üleküpse(tatu)d. Kohati on nad üle- siis jälle alakonstrueeritud. Mõnikord summutab paljusõnalisus mõtte, mõnikord ei lase aga lakoonilisus ideel üldse esile tõusta. Stiililiselt on asjad veidi paremad –Orlau balansseerib üsna osavalt lüürika ja räigrõveduse piiridel, kuigi lüürikajanu kipub žanriõuduslikku ambitsiooni pärssima. Orlaule on (olnud) omane liigtundlemine, liigilulemine. Nendest pattudest kogumikus märke on, õnneks mitte üleliia. Peamiseks puuduseks kipub ikka jääma algajate kirjanikele omane süžeepuudus, mistõttu keskendutakse paljusõnaliselt episoodide ja tunnete kirjeldamisele. Tihti on kirjaniku tähelepanu koondunud rohkem lauseehituse kunstipärasusele kui jutu ja süžee arendamisele tervikuna. Krambid näikse tekkivat just jutu sündmustiku pikema aja peale kerimisel, kus hetkeemotsioonidel pole tähtsust.

Teksti loeti eesti keeles

Kui 1998. a. lõpus alustas tegevust võrguajakiri "Algernon", oli K.Orlau üks autoreid, kes kohe varnast võtta oli ja vast esimene, kes mingigi konsistentse kvaliteediga tekste luua suutis.

Kui Algernonis sooritasid läbimurde Hargla ja Veskimees, võis juba hakata rääkima uue ja "Algernonist" võrsunud tegijapõlvkonna sünnist (vs. Belials-Berg-Simpson).

Ka laiemat tunnustust ei olnud vaja kaua oodata - Orlau on tänaseks võitnud juba kaks "Stalkerit", ning arvustatav kogu on saanud kohalikelt literaatidelt küllaltki positiivseid hinnanguid, seda on ka nimetatud 2002. a. tähtsaimaks debüüdiks jne. (ulmeautoriteks, keda siinne mainstream üldse tähele paneb, on Barker, Hargla, Orlau, Trinity (ja just selles järjestuses)).

Kõige selle taustal on tegu minu esimese Orlau-arvustusega BAASis. Ammustel aegadel tehtud tutvus Orlau loominguga ei olnud lihtsalt selline, mis teda jätkuvalt lugema ja loetu kohta arvama oleks innustanud. Tundus selline amateurish fan fiction. "Stalkerid" näisid teenimatutena ja ega seegi raamatuke (mis koondab üle poole Orlau loomingust) ilmumishetkel oma väheste lehekülgedega eriti veenev ei tundunud.

Perioodil 1998-1999 ilmunud ja Orlaule ulmeringkondades nime teinud tekstid on muuseas antud kogumikus üsna vähe esindatud (ja jumal tänatud), mis annab tõenäoliselt ka tunnistust teatud enesehinnangust, ilmselt peab autor alates 2000. a. saadik ilmunut juba sellisteks, mida ta häbenema ei pea.

2000. aasta märgib esmalt otsustavat pöördumist Eesti ürgainestiku poole (Hargla mõju?). Teisalt on Orlau tegelastele sugenenud juurde teatud inimlik mõõde, tegu pole enam statistidega, keda autoril on vaja vaid oma loo jutustamiseks ja kellele selle eest väga vähe palka makstakse. Kas selles, et kogumiku kopsakama loo "Hunt, madu ja põrgu perenaine" tegevus on Rootsisse viidud, on inspiratsiooni saadud Veskimehelt, pole enam eriti oluline.

Arvestatavast taseme tõusust hoolimata jäävad Orlau tekstid minu jaoks veel liialt visandlikuks, tuntav naiselik alge on OK, aga lugude viimistlematus mitte. Need lood ei ole valmis, mitte ükski, autor ei ole materjalist viimast välja pigistanud (ja see ei tähenda hoopiski mitte seda, et emotsioone või ümbritsevat sõnaheldemalt kirjeldama peaks). Augud on pigem süzhees ja motiivides. Seepärast suudan lugusid hinnata vaid arvestatud/mittearvestatud skaalas.

Mittearvestatud: "Habras ime", "Hirmu suured silmad", "Sealtmaalt", "Hall Koer", "Lastelaul" (kogumiku absoluutne põhi), "Malin Malini metsast" - see (ja "Oraakel") on seda tüüpi tekstid, mille eest keskkooli kirjandusõpetajaid viisi panevad ja ega neil muud mõtet polegi). Koondhindeks nõrk neli (aga tegelikult on mul hea meel seda hinnet panna, sest kartsin hullemat).

Teksti loeti eesti keeles

Juttude valik on õige. Välja jäid palju kiidetud "Oraakli surm" ja sadistpäkapikud. Niimoodi sobivad lood ilusasti kokku. Siiski sobinuks sinna veel "Vamp ja vaskraha", "Vend Juudas", "Elisale" ja "Etendus punases teatris".

Paljud lood on varem ilmunud, aga silmanähtavalt kohendatud pole neist ühtki. See on minu arust paha.

Arvustatud 8 jutu keskmine hinne on mul 2,5. Teised ei ole piisavalt ulmelised ja jätangi nad BAASis arvustamata, aga ega nad sellepärast paremad ole.

"Haprale imele" võiks näiteks lisada moto: «Ei ole olemas inetuid naisi, on ainult vähe viina.»
Mõelge, mis "Hingesugulases" saaks, kui naine politseisse jookseks. Theus on ju nii ennasttäis ja ülbe, et ta jääks kohe vahele ja tunnistaks veel üles ka. Mis juttu sellest kirjutada? Ja milline on tõenäosus, et selline elab sajandeid ega kohta kedagi, kes tema peale kaebaks? Null.

Schwabe kaanepilt oli väga hea. Teine kaanepilt pani mõtlema -- ma polnud autorit kunagi huulerõngaga näinud. Roosivart ma selles ilma autori abita ära ei tundnud.

Sügisel 2001 juba tõdesin BAASis, et mina ja Orlau ei ole hingesugulased. See sai jälle kinnitust. Tõesti ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku hindeks neli. Kuna iga jutt v22rib seda, et temast eraldi kirjutada, siis nii j22bki. Tegelikult peaks ehk isegi maksimumi panema, sest meie Maarjamaises maskuliinses seltskonnas peaks nagi nn cn6rgemat sugupoolt hoidma ja austama, aga ma millegi p2rast ei arva, et Karen ise nii arvaks. Niisiis, "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Lahja, väga lahja. Sellisel tasemel hirmu, õudus ja imelood panevad mind ainult õlgu kehitama. Pole seal usutavaid tegelasi,tugevat ja kandvat süžeed ning autori poolset visiooni. On ainult hunnik segaseid emotsioone, hakitud siil ning üsna kulunud ideed. Kuigi mõned jutud mulle isegi meeldisid, jäi üldmulje ikkagi lahjaks. Kogumiku tase oli enamjaolt ühtlaselt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Kui proovida kogu kogumikule mingit ühtset hinnangut anda, siis see üks koolipoisi 3 ikka on. Üldsest hallusest mõni kobedam tükk tärkab silma, eelkõige etnoõudus ("Erak ja nõid", "Rannahiidsed"). Üldiselt oli probleem peale kogumiku läbi lugemist ja taas sisukorda üle vaadates raskus teoste pealkirju ning loetud juttusi kokku viia. Ei olnud midagi sellist, mis mällu sööbiks. Ma pole kunagi suur horrori fänn olnud. Põhjus: pole lihtsalt hirmus. See oli ka Orlau juttude puhul probleem: no mis sa teed, kui pole hirmus. Sellisel juhul jätab kogumik lihtsalt oma püstitatud ülesande minu jaoks täitmata.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: