Karen Orlau

Kogumiku juttudele oleks eraldi võetuna mu hinnang järgmine:

Mängureeglid - 2

Sealtmaalt - 2

Rannahiidsed - 2

Habras ime - 2

Erak ja nõid - 2

Hunt, madu ja Põrgu perenaine - 4

Hall koer - 3

Hingesugulane - 3

Lastelaul - 4

Malin Malini metsast - 2.

Nagu näha, on domineerivaim hinne mitterahuldav ja ka "Lastelaulu" 4 tuleb ainult selle kogu nõrgas taustsüsteemis. Kõige enam on mind hämmastanud just Stalkeri-juttude "Oraakli surm" ja "Rannahiidsed" tugev aplaus lugejatelt. Et mõista mingi teksti soosingut hindajatelt ei pea see sugugi mulle isiklikult meeldima, aga nimetatud juttude puhul näib, et olen empaatiast täielikult ilma jäetud. Milles on asi?

Minu vaatevinklist puudub Orlau juttudes "vägi", mida mitmed tema tegelased valdavad. Võiksin seda võrrelda kui seisvat autot, millel mootor käib, juht annab gaasi, lärmi on palju, aga auto ei liigu (kuigi juht arvab, et ta rallitab vingelt). Korduvalt jään küll mõttesse ka oma võimaliku tajuhäire üle, sest kohtunikud ja pealtvaatajad näevad enamasti samuti, et sõiduk kihutab liidrite hulgas... Ja miks küll keegi öelda ei taha, et kuningas on alasti?

Tekstidest, mida autor näib hingega kirjutanud olevat, ei taju mina aga vähimalgi määral seda dramaatikat, mida nad ilmselt mõeldud on sisaldama. Nagu võõras religioon, mille misjonär emfaatiliselt oma usku kuulutab, aga mind ta jutt vaid ohkama paneb. Möönan sõnaseadmisoskust ja äratuntavat stiili, samuti positiivset üllatust, mida pakkus "Hunt, madu, ja...", ent kokkuvõttes vastas kogumik mu ootuste puudumisele. Paljulubava kaanepildiga raamat pidanuks sisaldama hoopis muud.

Pikemad jutud jätavad igati hea mulje, põhjamaiselt sünged lood, kuid lühemate jutukeste avaldamisest ma küll hästi aru ei saa. Mängureeglid küll loogiline ja ühte vampiirijuttude nõksu hästi ärakasutav, kuid siiski lihtsalt tobedalt lühike episoodike. Hirmu suured silmad... Mulle enamasti ei istu sellised kirjelduslikud lood, mille ainus põhiidee on näidata, et kellelgi oli ikka pisut värinaid sees. Habras ime jookseb minusugusel kärnanäol kenasti mööda külge maha. On küll miski idee, on mehikesel mingi nägemus, aga sellised jutud kindlasti minu lemmikute hulka ei kuulu. Kogumiku kõige suurem äpardus on minu meelest Hall koer. Lihtsalt MÕTTETU jutt.

Pikemaid jutte pikalt kiitma ei hakka, aga eelmisele arvustajale vastupidiselt arvan, et Rannahiidsed sai oma Stalkeri täiesti teenitult ja sellise tasemega lood, nagu Erak ja nõid või Hunt, madu ja veel keegi võiks kah mingi tunnustuse saada, väärt kraam igatahes.

Lühemate juttude nõrka taset arvestades annan nelja, kuid valikuliselt tuleb ilmselt varsti ülelugemisele.

Kogumiku “Sealtmaalt” avab miniatuur “Mängureeglid”, milles ongi kõike liiga vähe, et olla jutt, kuigi temaatika (vampiirid) ja motiiv (sisenemine) avalooks sümboolselt sobivad. “Habras ime” ja “Lastelaul” oleksid aga pidanud välja jääma, ma ei leia selliste juttude kirjutamisele ega avaldamisele mingeid õigustusi. “Hirmu suured silmad” on seevastu üks parimaid palasid, siin on tõepoolest õnnestunud teostada õuduskirjanduses vajalik võimatus, ja see, parajalt põnevust doseerides, lugejani tuua. Ka “Hall koer” tundus õnnestumisena, ehkki selles pole midagi uut ega üllatavat.

“Rannahiidsed” võlgneb oma menu ehedale kaluriküla olustikule ning ootamatule ja leidlikule puändile. See on kummaline lugu, mul on alati olnud selle analüüsimisega raskusi. Kindlasti tekitab ta enamikus lugejaid tundmuse, mis kinnitab, et kirjanduselamus on saadud. Üldjuhul loo lõpp “töötab”, kuid lähemal uurimisel kipub “Rannahiidsed” koost lagunema, mitmendal lugemisel mulje tuhmuma.

Nimilugu “Sealtmaalt” on hea näide alakomponeeritusest, kus valitud lakooniline stiil ja kõige lihtsam kirjutamislaad summutavad täiesti korraliku õudusidee. “Erak ja nõid” sisaldab iseenesest ju huvitavat vastandamist, on selline sajanditepikkune vihavaenulugu, ent juttu ennast ei ole, on mitmete haruliinide memorandumlikud ülestähendused, liig palju faktoloogiat ning liig vähe põhjus-tagajärg sündmusi ja seoseid novelli reaalajas. “Hingesugulane” – selles on kõike keskmiselt: novellitehnikat, ideid, fantaaseerimisjulgust. “Hunt, madu ja Põrgu perenaine”, näib kui kokteil kollase ajakirjanduse kaaneteemadest ja õudusfilmide klišeedest, mis valitud illustreerima kolme nõiaõe neimaretke ja vastuhakke ahistamistele. Ühest küljest alakomponeeritud, teisalt ülevürtsitatud, ehkki tegu ühe kvintessentslikuma, manifesteerivama looga. “Malin Malini metsast” kujutab endast katset harrastada kirjanduslikku maalikunsti, see on jutt, mis kindlasti meeldiks M.Heinsaare austajatele.

Kohati on kogumiku jutud küpsed, või isegi üleküpse(tatu)d. Kohati on nad üle- siis jälle alakonstrueeritud. Mõnikord summutab paljusõnalisus mõtte, mõnikord ei lase aga lakoonilisus ideel üldse esile tõusta. Stiililiselt on asjad veidi paremad –Orlau balansseerib üsna osavalt lüürika ja räigrõveduse piiridel, kuigi lüürikajanu kipub žanriõuduslikku ambitsiooni pärssima. Orlaule on (olnud) omane liigtundlemine, liigilulemine. Nendest pattudest kogumikus märke on, õnneks mitte üleliia. Peamiseks puuduseks kipub ikka jääma algajate kirjanikele omane süžeepuudus, mistõttu keskendutakse paljusõnaliselt episoodide ja tunnete kirjeldamisele. Tihti on kirjaniku tähelepanu koondunud rohkem lauseehituse kunstipärasusele kui jutu ja süžee arendamisele tervikuna. Krambid näikse tekkivat just jutu sündmustiku pikema aja peale kerimisel, kus hetkeemotsioonidel pole tähtsust.

Kui Algernonis sooritasid läbimurde Hargla ja Veskimees, võis juba hakata rääkima uue ja "Algernonist" võrsunud tegijapõlvkonna sünnist (vs. Belials-Berg-Simpson).

Ka laiemat tunnustust ei olnud vaja kaua oodata - Orlau on tänaseks võitnud juba kaks "Stalkerit", ning arvustatav kogu on saanud kohalikelt literaatidelt küllaltki positiivseid hinnanguid, seda on ka nimetatud 2002. a. tähtsaimaks debüüdiks jne. (ulmeautoriteks, keda siinne mainstream üldse tähele paneb, on Barker, Hargla, Orlau, Trinity (ja just selles järjestuses)).

Kõige selle taustal on tegu minu esimese Orlau-arvustusega BAASis. Ammustel aegadel tehtud tutvus Orlau loominguga ei olnud lihtsalt selline, mis teda jätkuvalt lugema ja loetu kohta arvama oleks innustanud. Tundus selline amateurish fan fiction. "Stalkerid" näisid teenimatutena ja ega seegi raamatuke (mis koondab üle poole Orlau loomingust) ilmumishetkel oma väheste lehekülgedega eriti veenev ei tundunud.

Perioodil 1998-1999 ilmunud ja Orlaule ulmeringkondades nime teinud tekstid on muuseas antud kogumikus üsna vähe esindatud (ja jumal tänatud), mis annab tõenäoliselt ka tunnistust teatud enesehinnangust, ilmselt peab autor alates 2000. a. saadik ilmunut juba sellisteks, mida ta häbenema ei pea.

2000. aasta märgib esmalt otsustavat pöördumist Eesti ürgainestiku poole (Hargla mõju?). Teisalt on Orlau tegelastele sugenenud juurde teatud inimlik mõõde, tegu pole enam statistidega, keda autoril on vaja vaid oma loo jutustamiseks ja kellele selle eest väga vähe palka makstakse. Kas selles, et kogumiku kopsakama loo "Hunt, madu ja põrgu perenaine" tegevus on Rootsisse viidud, on inspiratsiooni saadud Veskimehelt, pole enam eriti oluline.

Arvestatavast taseme tõusust hoolimata jäävad Orlau tekstid minu jaoks veel liialt visandlikuks, tuntav naiselik alge on OK, aga lugude viimistlematus mitte. Need lood ei ole valmis, mitte ükski, autor ei ole materjalist viimast välja pigistanud (ja see ei tähenda hoopiski mitte seda, et emotsioone või ümbritsevat sõnaheldemalt kirjeldama peaks). Augud on pigem süzhees ja motiivides. Seepärast suudan lugusid hinnata vaid arvestatud/mittearvestatud skaalas.

Mittearvestatud: "Habras ime", "Hirmu suured silmad", "Sealtmaalt", "Hall Koer", "Lastelaul" (kogumiku absoluutne põhi), "Malin Malini metsast" - see (ja "Oraakel") on seda tüüpi tekstid, mille eest keskkooli kirjandusõpetajaid viisi panevad ja ega neil muud mõtet polegi). Koondhindeks nõrk neli (aga tegelikult on mul hea meel seda hinnet panna, sest kartsin hullemat).

Paljud lood on varem ilmunud, aga silmanähtavalt kohendatud pole neist ühtki. See on minu arust paha.

Arvustatud 8 jutu keskmine hinne on mul 2,5. Teised ei ole piisavalt ulmelised ja jätangi nad BAASis arvustamata, aga ega nad sellepärast paremad ole.

"Haprale imele" võiks näiteks lisada moto: «Ei ole olemas inetuid naisi, on ainult vähe viina.»
Mõelge, mis "Hingesugulases" saaks, kui naine politseisse jookseks. Theus on ju nii ennasttäis ja ülbe, et ta jääks kohe vahele ja tunnistaks veel üles ka. Mis juttu sellest kirjutada? Ja milline on tõenäosus, et selline elab sajandeid ega kohta kedagi, kes tema peale kaebaks? Null.

Schwabe kaanepilt oli väga hea. Teine kaanepilt pani mõtlema -- ma polnud autorit kunagi huulerõngaga näinud. Roosivart ma selles ilma autori abita ära ei tundnud.

Sügisel 2001 juba tõdesin BAASis, et mina ja Orlau ei ole hingesugulased. See sai jälle kinnitust. Tõesti ei ole.

Karen Orlau on kirjutanud üsna palju õuduskirjandust, raamat ise on sarjast “Kummalised lood”. Selles sarjas ilmuski vaid kaks raamatut (teine on Molly Browni “Valel ajal”). Kirjastus Salasõna tegutses aastatel 1998-2005, tegu oli Mario Kivistiku kätetööga, milles ilmusid muuhulgas ka Marduse raamatud. Ma muidugi ei tea kas Salasõna tegutses ka varem kui “Mardus” veel ajalehe formaadis ilmus. Aga see selleks.
 

Karen Orlau kohta on kasutatud väljendit “eesti dame noir'”, enda jaoks see kogumik isegi niiväga õudne ei olnud. St jah, eriti kui panna raamat ajaloolisele skaalale siis ilmumise ajal asetus ta hoopis teisele taustale. Raamatus on loomulikult ka õudust kuid pigem ongi lood kummalised, noh. Või kõhedusttekitavad. Ei tahaks ise ühte silti külge panna kuna raamatus on teemadevalik märksa laiem.
 

Kogumikega kipub ikka minema nii, et mõned lood eristuvad teistest, kas siis meeldivuse või ebameeldivuse poolest, on tugevamad ja nõrgemad. Läbiv joon kipub enda jaoks olema ürgsus, see on ka Orlau kirjanduse juures see mis endale kõige rohkem meeldib ning näiteks “Rannahiidsetes” selgelt välja tuleb.
 

Kui rääkidagi täpsemalt mõnest meeldejäävamast loost siis “Habras ime” on vaid kuue lehekülge aga pagana lummav lugu joodikmehe armastusest. Jätab kenasti lugeja otsustada kas see üldse ongi ulme, äkki on hoopis napsitaja deliiriumiga tegu?
 

“Hirmu suured silmad” on ka üks kuuelehene lühi-lühike lugu, endale jäi esimest korda ette kunagi ammu “Marduses”, praegu oli tore üle lugeda ja “ahha, mäletan küll!” avastada. Võiks ütelda, et stephenkingilikus meeleolus väike lookene mis on paganama äge.
 

“Rannahiidsed” ongi enda jaoks see “miski”, mis teeb Orlaust Orlau. Rahvapärimuslikusegune naha alla pugev õudus, rannakülahorror naistest läbi mitme generatsiooni. Stalker on siinkohas küll auga ära teenitud.
 

Nimilugu “Sealtmaalt” on klassikaline ja samal ajal kurb lugu noorest armastusest ja mineviku külge klammerdumisest. Ei ole tingimata midagi uudset aga teate, töötas!
 

“Hunt, madu ja Põrgu perenaine” on üks jutt, mis on osades arvustajates tekitanud kunagi väga palju vastikust (“Jutt on rõve!”, ”See pani mind mõtlema, miks autor sellist asja vajalikuks kirja panna pidas? Kas ta elab nii mingeid komplekse välja? Maandab pingeid? Paiskab kogu kurja oma sisemusest teostesse ja on eraelus selle võrra parem inimene?”, “Ei meeldinud mulle see lugu.Liiga palju vihkamist (lausa ood vihkamisele), liiga palju sadismi, liiga perversed inimesed.”), mis enda jaoks oli suur üllatus. St ma lehitsesin BAASi arvustusi peale raamatu lugemist, päris huvitav oli näha teiste reaktsioone. Minu arvates oli see väga kena raju jutt õdedest ja perekonnast, kes leiavad enda frustratsiooni väljaelamiseks üsna reljeefse viisi tõepoolest. Meeldejääv!
 

“Hingesugulane” jätab jälle palju lugejale mõtlemiseks. Lugu sellest kuidas saada jumalaks ja jumaldatud.
 

“Hall koer” - seda lugedes tulid endale silme ette lapsepõlvest mitmed kohtumised koertega, lapsena mõjusid igasugused vähegi suuremad urisevad loomad ikka päris hirmsalt. Siin jutus on peategelaseks täiskasvanud aga hirmud on aegumatud ja universaalsed. Seda lugedes tekkis tahtmine kaasa plaksutada, lisaks veel see puänt - no kuidagi eriti hästi õnnestunud.
 

“Lastelaul” - kaasaegse sättungiga muinasjutt, jällegi on lugeja ülesanne mõned detailid enda jaoks lahti mõtestada, autori käest pole mõtet uurida, et mida nüüd üks või teine asi tähendas. Kui mõtelda õuduseskaalal siis sellised lood on enda jaoks ühed hirmsamad, pelutavamad.
 

“Malin Malini metsast” võtab raamatu kokku ning selgitab ka kaanepilti. Ilus metsane meeleolulugu mis voolab ja voolab, saab väga ruttu otsa  - ning see ongi hea! Jällegi kuidagi väga mõnusalt õige närvi peale sattunud, meeldis endale jubedal kombel.
 

Üheteistkümnest loost kaheksa on sellised, mis erineval moel meeldisid kohe VÄGA, kolmest ei kirjutanud (need polnud ükski kindlasti halb aga jäid natuke lahjemaks enda silmis). Kokkuvõttes väga mõnus lugemine, ei ole liiga pikk ning läbiv naiselik toon ja joon istuvad hästi. Tegu pole kusagilt otsast “naistekaga”, siin lugudes on tugevad ning eneseteadlikud tüdrukud, nõiad ja naised kes seisvad enda eest ning teinekord seavad maailma vägagi karmilt enda käe järgi paika.
 

Ma tegelikult imestasin, et see raamat Raamatuvahetuses “ripakil” oli. Sest üldiselt vanemat eestikeelset ulmet väga palju ei liigu (kui jätta välja nõuka ajal kümnetes tuhandetes ilmunud raamatud), aja jooksul on need ära ostetud ja riiulitesse ära pandud. Läks igaljuhul õnneks.