Aastate pärast leiab poiss elusa armastuse ja satub raske valiku ette. Kadunukesest tuleks ju lahti saada. Segab ta ju. Koos uue kallimaga kaevatakse haud taas lahti, eemaldatakse juuksesalk, piserdatakse nõiaveega... ja minnakse ujuma.
Aga vaat lõpust mina aru ei saanud.
Jutt on "söödava" keelekasutusega; samuti hea, et tegevus mitmete aastate vältel, mitte miski episood kohtumisest kurjaga. Õudusskeem on loogiline, ent kuidagi liiga traditsioonilises atribuutikas kinni.Nekro(ro)mantika eest punkt juurde, kokku "neli".
Lisatud 29.08.02: Kolmandat korda üle lugedes sain - mõningate abimaterjelide toel - lõpule siiski pihta. Idee on päris hea, tegelikult. Selleks annaks kirjutada oi-millilise-jutu. Paraku valitud kiirustav ja lakooniline esitusviis, mis veidi ainult põhjendamatutes kohtades peatusi teeb, ei soodusta idee esilekerkimist. Tundub, et vähem oleks pidanud kirjutama horrorintriigist ja selle detailidest, rohkem ja soravamalt jutustama noormehe elust... Siiski, idee poolest kõrvutaks sellise Orlau tippteksti nagu "Hirmu suurte silmadega".