Loos Patiently Waiting saabub Legrasse arheoloogide suurkogult tagasi New Orleansi, kaasas professor Webb, kes arvab end olevat kunagi Cthulhu kummardajatega kokku puutunud. Webb arvutab välja, et jüngrid üritavad taas Muistseid välja manada ja taas läheb Legrasse koos teiste politseinikega soosaarele, kus segaverelised taas ohverdusi ja manamisi toimetavad. Läheb kõvaks madinaks ja veresaunaks ning dünamiidiga hävitatakse mingi taevast saabuv olevus. Selles loos tutvub lugeja Legrasse´i alluvate Galvezi ja Carrinelle´iga, kes astuvad üles ka järgmistes juttudes. Loo lõpus vannub Legrasse, et pühendab kogu oma elu võitlusele üleloomulike vaenlasega, astudes niiviisi mitme teise ulmekirjandusest tuntud okultistliku detektiivi rolli.
Jutus To Cast Out Fear sõidab Legrasse New Yorki ja kohtub dr Anton Zarnakiga, ühe teise "tondikütiga", kes tuttav Lin Carteri loomingust. (Zarnak on ilmselt äsja lõpetanud mingi juhtumi, millest Lin Carteri loominguga rohkem tuttav inimene võiks vist pikalt rääkida.) Legrasse´il on kaasas Cthulhu kujuke ja koos kohalekutsutud neegritarist vuuduu-naisega üritatakse lahendada kuju saladust. Taas läheb põrguks lahti - see näib olevat Hendesroni kinnisidee: lugu pole hea, kui pauku ei tehta. Kõik pääsevad siiski terve nahaga, aga materiaalsed kahjud on tõsised.
Kiita tuleb juttu So Free We Seem. Legrasse on jäänud pensionile, ent tema endine alluv Galvez kutsub ta appi ühte kaugesse asunikuhütti, mille omanik on kummalistel asjaoludel surnud. Kadunuke leiti oma majast, kus ta oli surunud end seljaga vastu toanurka ja lukustanud kõik uksed, toppinud kinni kõik praod. Esiukse postipilust alates olid kontsentriliste ringidena paigutatud aga kümned või sajad rotilõksud, otsekui oleks lahkunu oodanud sellest pilust kedagi tulevat. Lahenduseni viib samast leitud surnu päevik, mida too oli enne lõppu pidanud. Lühike, aga tabav lugu.
Jutus Locked Room läheb eruinspektor Legrasse taas külla dr Zarnakile. Selgub, et Zarnak on juba terve ööpäeva kadunud ja teener on kutsunud ka politsei, et ametivõimud asja uuriksid. Legrasse ja NYPD ühendavad jõud ning taas saab kõvasti kärtsu-mürtsu. Appi tuleb ka vuuduu-naine, kes aitab meestel dr Zarnakile järele minna - nimelt on mees sisenenud mingisse teise dimensiooni, mis siinses maailmas on võtnud lihtsalt teraskuuli kuju. Varunud tulirelvi ja muid relvi, lähevad politseinikud teispoolsusesse, hävitavad seal ühe Tindalose Koera (vähemtuntud tegelane Cthulhu Mythosest) ja saabuvad koos kadunud doktoriga kenasti tagasi. Lapsik ja masendavalt nüri lugu.
Lühiromaanis Where Shadow Falls pöördub hambaid kiristades pensionärist Legrasse´i poole St Louisi maffiaboss Buttacavala. Alandava sammu on tinginud ebaharilik olukord - mees on tapnud omaenda poja, ent tahab maksta kätte neile, kes olukorra selleni viisid. Tema poeg (samuti kurjategija) oli hakanud muutuma - nahk muutus krobeliseks ja soomuseliseks, tekkisid lõpuse moodi asjad, kalahais jne. Kui siis veel selgub, et poeg oli ajanud salakaupa Innsmouthi-nimelise väikese rannikulinnaga (no ei pea intelligentsele lugejale seletama, mis linn on Innsmouth), hakkab asi selgeks saama. Legrasse organiseerib maffiabossi alluvad võitlusse Sügaviku Omade vastu ja loo kliimksiks on taas räige lahing-verepulm. Seda lühiromaani võib vaadelda ka järjena loole "Shadow Over Innsmouth".
Läbi mitme jutu vihjab Legrasse sisetundele, et teda ootab surm võitluses Cthulhuga. Lühiromaanis Nothing To Fear But Dust leiab see sisetunne kinnitust. Eruinspektorit tabab aimdus, et algamas on viimne võitlus. Lahingukaaslaseks võtab ta taas dr Anton Zarnaki, kuid kummalisel kombel pakub end kaasa üsna veider ja kirju reisiseltskond, nende hulgas ka eelmisest jutust tuttava maffiabossi tütar (teda on kujutatud femme fatale´ina ka raamatu kaanel. Võetakse ette dirižaablireis Indiasse ja suundutakse Himaalajasse, kus Muistsete kummardajad oma Jumalust välja manavad. Taas kõvasti paugutamist ja rabelemist, Legrasse hukkub ja inimkond ajutiselt päästetakse. See lugu on kogumikust veel kõige klisheelikum.
Henderson ei ole oma Suure Eeskuju kõrgusel. Tema lugudes juhtub kõik kuidagi väga kiiresti ja lihtsalt, valmis on kirjutatud nagu skelett, millel liha luude küljes puudub. Rohkesti on dialoogi, kirjeldused aga nõrgad. Kohati on tunne, nagu jutud oleks kirjutet 100 aastat tagasi. Esialgu jääb see kogumik mu teadvusse pigem kõige kallima ilukirjandusliku raamatuna, mida seni soetanud olen. Mythos Booksi trade paperback läks mulle maksma tervelt 303 krooni. Ja mis ma vastu sain? Tühjad pihud...