Jutt viib lugeja vahakujude muuseumisse, aga mitte sellesse kõige kuulsamasse, vaid ühe Tussaud´ juurest vallanadatud mehe eramuuseumi. Tüüp teeb neid kujusid ise ja tema nišiks on just nimelt jubedad kujud, tapetud, värdisendid jms. Vaatesaalis on ka kardinaga eraldatud nurgake "ainult täiskasvanutele", kus näidatakse kõige jubedamaid eksemplare. Mehel on keldris tööruumid, kus ta kujusid valmistab. Meistriga tutvub loo peategelane Stephen, aetakse juttu, võetakse napsu. Meister räägib oma uuele tuttavale tihti, et suur hulk jubetisi on valmistatud "otse elust", jutustab oma okultismihuvist, von Junzti ja Abdul Alhazredi klassikalistest teostest, mida olevat lugenud jne. Rohkesti on viiteid Cthulhu Mythose jumalustele. Meistri keldriruumil on veel kummaliste sümbolitega kaetud tagakamber, kus olevat Miski, mida ta kellelegi näidata ei saavat. Stephenile jääb mulje, et mees on kas patoloogiline valetaja või vaimuhaige. Sellelt uskmatuse pinnalt lähevad mehed ka tülli. Meister teeb ettepaneku, et kui Stephen on skeptiline ja ei karda muuseumikujusid sugugi, siis võiks ta selle tõestuseks veeta öö muuseumisaalis. Ärritunud Stephen nõustubki.
Suhteliselt pikk jutt on jagatud kaheks osaks: esimeses pooles on avaneb põhiliselt kujumeistri kurjakuulutav taust ja tema visooonid, teine pool on pühendatud Uskumatu Tooma ööle muuseumis. Huvitav, pinget kruviv jutt. Loo autor on tegelikult Lovecraft. Huviline leiab selle killukese õudusklassikat aadressilt http://en.wikisource.org/wiki/The_Horror_in_the_Museum.