Mõnikord näib mulle mõne tuntud kirjaniku teksti lugedes, et sellise võinuks ka ise kirjutada. Ent siis on olnud tegu tegu asjaga, mille autor tõepoolest tahaks olla. "He" puhul tekkis just vastupidine mõte: kas ma siis nii halva jutuga ise hakkama ei saaks? Võib-olla saaks, aga ei taha...
Jutt koosneb trafaretsetest episoodidest, mis olid kindlasti trafaretsed ka jutu kirjutamise ajal 1920-ndatel: midagi iseäralikku otsiv tüüp, ei tea kust välja ilmuv iidne loss, lossi sadu aastaid surnud (ent siiski elav) kummituslik asukas, imeline pääsemine, jne. Jutt algab siiski mittetrafaretse käiguga (ent ka seda ei suuda ma plussina näha): peategelane on kunstnikuhingega tüüp, kes tuleb Uus-Inglismaa maalilisest loodusest New Yorki (!), et leida sealt inspiratsiooni ja feelingut luuletuste kirjutamiseks. Selleks hulgub ta öösiti mööda linna vanemaid osi, et tajuda ajaloo hõngu. No kujutades ette New Yorki isegi 80 aastat tagasi, ma tõesti ei saa aru...