1.
8
3.625
2.
9
4.333
3.
1
5.0
1.
9
4.111
2.
17
4.353
3.
2
3.5
4.
1
5.0
5.
1
4.0
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
6
4.5
6.
2
4.0
7.
9
4.667
8.
3
3.333
9.
1
2.0
10.
12
3.583
11.
1
3.0
13.
1
5.0
14.
6
4.5
16.
1
2.0
17.
2
4.0
18.
1
2.0
20.
6
4.667
21.
13
3.154
25.
8
4.0
26.
1
3.0
27.
13
4.615
28.
1
5.0
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
12
3.083
32.
1
4.0
33.
3
4.333
34.
9
4.556
36.
1
2.0
37.
4
4.5
38.
3
4.333
39.
3
3.333
41.
11
3.909
42.
8
4.125
44.
13
4.769
45.
1
5.0
47.
3
4.667
48.
1
3.0
49.
7
4.714
50.
1
2.0
51.
1
4.0
52.
1
4.0
54.
1
5.0
55.
1
4.0
57.
1
4.0
58.
9
4.333
59.
6
4.667
60.
1
3.0
65.
1
2.0
67.
1
4.0
68.
1
4.0
69.
1
4.0
70.
1
3.0
71.
1
4.0
74.
1
4.0
75.
1
4.0
76.
1
5.0
78.
1
4.0
80.
1
3.0
82.
1
4.0
83.
1
3.0
84.
1
3.0
39.
1
4.0
46.
16
4.438
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
1
3.0
50.
2
4.5
51.
1
5.0
(jutt aastast 1923)
eesti keeles: «Luuriv hirm»
antoloogia «Lend võimatusse» 2004
Tõlkes pani imestama vaid pealkiri tõlge. Nimelt nii palju, kui mina inglise keelt oskan peaks lurking tähendama luurav mitte luuriv. Kui kontrollisin sõnaraamatust järgi ütles too: "Lurk - v.luurama,varitsema". Sõnale luuriv ei andnud ta aga mingit vastet. Nii et julgeks öelda, et siin on nüüd küll väike aps tehtud. Kui seda saab väikseks nimetada ...
Mis luurimisse puutub, siis mina olen sellise sõnakasutusega igati päri. Mäletan seda sõna kohanud olevat näiteks Oskar Lutsu "Kevades". Kogu see luurimine, vaanimine ja vist isegi jõõrimine (kui mälu mind ei peta), mis siin kogu aeg toimub, annab tõlkele just sellise autentse vanaaegse hõngu, mida Lovecrafti lugedes küllap ka originaalis kogeks. Iseasi et pisut liiga tihedalt oli neid unarsõnu tõesti pruugitud, kohati muutus see natuke häirivaks küll.
Igatahes tundub tegu olevat varase perioodi (mitte araabia muinasjutu) Lovecrafti Uus-Inglismaa õuduse vaat et parimal kujul näidisega.
Pakun aga, et tööle hakkab see lugu vaid neile lugejaile, kes suudavad sellele läheneda sama mitmetasandiliselt, kui autor selle omal ajal kirjutas. Ehk siis oleks vaja, et ka lugeja suudaks paralleelselt neid iidseid õudusi avastavate tegelaste saatusele kaasaelamisele vaadata kõike samal ajal ka raamist väljas olles, kerge muigega.
Lisatud 19.03.13. Kommentaariks järgmisele arvustusele. Ega ainult lapsed (enfants) suudavadki õuduskirjandusele läheneda kui millelegi, milles peamine ja ainus eesmärk on lugejas hirmutunde tekitamine. Hea kirjandus kõnetab üldiselt siiski vaid neid lugejaid, kes ennast kõnetada lasevad, kes seda soovivad. Kes läheneb kirjandusele kui vaenlasele, mis lugejat justkui igal sammul petta, tülgastada ja endast eemale tõugata tahab, eks see neid «elamusi» ka kogeb. Vaba maa.
