Lambi süütamise järel hakkas Phillips nägema nägemusi. Ta nägi tundmatuid, ent siiski kuidagi tuttavaid maastikke ajast, millal inimkond polnud veel sündinud, kui Maa oli noor. Ta nägi linnu, mida polnud ehitanud inimkäed, nägi Miskatonicu jõge, Hullumeelsuse Mägesid, Arkhami ja Innsmouthi, iidsete jumalate Shub-Niggurathi ja Ctulhu kummardajaid, jne. Ta ei saanud aru, kust ta oskab nimetada kõiki nähtud asju selliste nimedega, aga ta teadis, et nii on õige. Ja ta nägi ka ust, mis kutsus teda astuma sellesse teise maailma. Hirmutundest puhus ta lambi ära ja nägemused kadusid.
Ta ei süüdanud lampi enam aastaid, ent pani oma nägemused paberile ilukirjanduslikus vormis. Kauge planeet Yuggoth, õudused Dunwichis ja varjud Innsmouthis said reaalsuseks lugejatele, kelle hulgas oli Phillipsil edu. Siis, aastaid hiljem, süütas ta lambi uuesti ja nägi taas kummalisi maailmu. Ja ta astus sisse ka uksest mis meelitas teda teispoolsusesse. Ward Phillipsi surnukeha ei leitud kunagi ja arvati, et ta uppus jõkke.
Jutt on väga tundeline ning omab tähendust lugejale, kes tunneb Lovecrafti loomingut. Alguses selline harras "tribuut" Howard Phillipsile mulle ei passinud, aga nüüd mõtlen, et - päris vaimukas.