Jutu süzheeks on ühe iidse linna kahepaiksete, ent mõistusega olendite hävitamine inimeste poolt, kes sinna lähedusse elama tulevad ja Sarnathi linna rajavad. Olevused pekstakse sodiks, nende linn ja jumalakujud purustatakse. Mööduvad aastatuhanded. Inimesed aga suplevad kullas ja lodevuses, purustatuid meenutatakse muigega. Et aga on antud vihje Sarnathi saabuva hukatuse kohta, et hävitatud olevuste viimasest rahupaigast - linna kõrval asuvast järvest - võib kord aastas näha kummalist valgust, ja et iga jutu lugeja on kindlasti läbi lugenud ka pealkirja, on ilmne, et vallutajaid ootab kättemaks. Kuid ilmne on ka see, et see ei saa ju olla nii lihtne: et jubedad kahepaiksed elukad tulevad tagasi ja lihtsalt teevad kõik tagasi. Oodata peaks olema mingit keerulisemat käiku... mida aga ei tulegi. Ei uskunud kohe oma silmigi, kui jutt lõppeski lihtsalt inimeste ja nende linnale lõpu tegemisega.