Mitterahuldava hinde saab lugu labasuse eest. Sinnamaale, kus seltskond hakkas keldris altarit kangutama, oli kõik täitsa hea. Seal aga, kus hakati kirjeldama koopa kondihunnikuid, muutua asi labaseks. Mind millegipärast ei liiguta absoluutselt naturalistlikud kirjeldused kondihunnikutest ning jäi ka arusaamatuks, kuidas arheoloogid sellise pildi peale nii rõngasse läksid. Minu meelest õudusjutu juures ütlemata jätmine on alati etem, kui selline kirjeldamine -- lugeja fantaasia suudab muutujad oma isiklike peidetud hirmudega väärtustada, konstandid ei pruugi nendega aga üldse kokku langeda. Seepärast muide ei meeldi mulle ka Cthulhu või muude koletiste kirjeldamine. Ses osas on "Pimeduses sosistaja" 4. jutt, olles küll muidu palju primitiivsem, nii käesolevast kui "Cthulhu kutsest" tunduvalt etem.