1.
8
3.625
2.
9
4.333
3.
1
5.0
1.
9
4.111
2.
17
4.353
3.
2
3.5
4.
1
5.0
5.
1
4.0
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
6
4.5
6.
2
4.0
7.
9
4.667
8.
3
3.333
9.
1
2.0
10.
12
3.583
11.
1
3.0
13.
1
5.0
14.
6
4.5
16.
1
2.0
17.
2
4.0
18.
1
2.0
20.
6
4.667
21.
13
3.154
25.
8
4.0
26.
1
3.0
27.
13
4.615
28.
1
5.0
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
12
3.083
32.
1
4.0
33.
3
4.333
34.
9
4.556
36.
1
2.0
37.
4
4.5
38.
3
4.333
39.
3
3.333
41.
11
3.909
42.
8
4.125
44.
13
4.769
45.
1
5.0
47.
3
4.667
48.
1
3.0
49.
7
4.714
50.
1
2.0
51.
1
4.0
52.
1
4.0
54.
1
5.0
55.
1
4.0
57.
1
4.0
58.
9
4.333
59.
6
4.667
60.
1
3.0
65.
1
2.0
67.
1
4.0
68.
1
4.0
69.
1
4.0
70.
1
3.0
71.
1
4.0
74.
1
4.0
75.
1
4.0
76.
1
5.0
78.
1
4.0
80.
1
3.0
82.
1
4.0
83.
1
3.0
84.
1
3.0
39.
1
4.0
46.
16
4.438
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
1
3.0
50.
2
4.5
51.
1
5.0
(jutt aastast 1925)
eesti keeles: «Hauakambris»
«Mardus» 1992; nr. 1
Nelja saab aga seetõttu, et jutt on liialt Edgar Allan Poe stiilis... võimalik, et mõni peab seda väärtuseks, kuid mina pean seda (vähemasti) sellise meistri puhul – nagu on seda Lovecraft – puuduseks. Jutt lihtsalt mõjus kuidagi teisejärgulisena...
Aga kui esmatutvus HPLiga oli selline Pariisi kunstnike hämara ja niiske aguli poe`lik-baudelaire`ilik hõrk pala, siis Lovecrafti tegelikust olemusest andis täiel määral aimu alles see jutt - rapsimine ja rabelemine öises hauakambris ja surnute jäänuste ning katkiste kirstude rägastikus.
Lugu meenutas mulle juba rohkem sellist Hollywoodi õudusfilmide Ameerikat. Praegusel ülelugemisel oli paraku osa lummust kaduma läinud, sellest ka hinne.
