Peategelasele Randolph Carterile on ilmunud nägemus Kadathist, hiiglaslikust mäest, ja selle juures olevast imekaunist "päikeseloojangu linnast". Oma unenäos on ta korduvalt üritanud linna siseneda, ent mingisugune jõud on teda selleks pidevalt takistanud. Carter asub otsima Kadathi ja linna, ehkki lugejale jääb arusaamatuks, miks tõmme selle linna juurde nii tugev on. Kadathi arvab mees olevat jumalate asukoha ja ta hellitab lootust nende abile oma lõppesmärgi saavutamisel.
Pikk,, ohtude- ja seiklusterohke teekond Kadathi otsingul toimub unenäomaailmas. See pole siiski harilik absurdidest kubisev öine uni, vaid hästi organiseeritud paralleelmaailm, millel on oma geograafia, minevik ja olevik, ajas ning ruumis liikuvad asukad, jne. Carter mainib korduvalt, et ta on "vilunud unesrändaja" ja üldse vilunud "dreamer". Paljud unenäomaailma kohad ja olevused on talle tuttavad, ent siiski ei taha ta oma rännaku keskel pöörduda ärkvelolekusse, kartes kaotada informatsiooni, mida ta müstilise Kadathi võimaliku asukoha kohta on jõudnud omandada. Üleminek ärkvelolekusse näib toimuvat ruumilises mõõtmes, sest peategelane hoidub lähenemast piirkondadele, mis arvatakse reaalsusmaailmale ohtlikult lähedal olevat. Ühtegi muud tegelast peale Carteri, kes oleks sellesse maailma teadlikult läbi uinumise või unistamise sisenenud, raamatus ei ole.
Mu põhiline etteheide teosele on see, et liiga palju on Carteri teele paisatud seiklusi, mõttetut actionit. Mees peab lahingut kassidearmee eesotsas, orgunnib lahingu "guulide" ja mingite teiste müütiliste olevuste vahel, jne. Autor näib kohati arvavat, et lugeja on rahul siis, kui käib pidev ja hoogne madin ning kiire sündmuste vaheldumine.
Mõtteliselt võib paigutada romaani tegevustikku ühe Lovecrafti kahvatu lühijutu "Cats Of Ulthar", mille sündmused võiksid toimuda "Dreamquesti" peategelase viibimise ajal Ulthari linnas. Õnneks pole seda episoodi romaani sisse kirjutet. Üldse annab Carteri heroiline rännak koos kõiksugu kummaliste mitteinimestega minu meelest kokku padu-fantasy (parandagu mind keegi targem zhanrimääratleja, kui see väide väga ekslik on) ja minu suust öelduna ei ole "fantasy" kunagi kompliment.
Ehkki Carteri lõppeesmärk näib vahepeal ununevat, on mees väga sihikindel ja julge: Kadathi pole näinud kunagi inimese silmad (või kui on, oli see viimane asi, mida need silmad nägid), sest jumalike olendite nägemine pole surelikule pehmelt öeldes kahjutu. "Great Ones", nagu Lovecraft neid tõlkimatult nimetab, roomav kaos Nyarlathotep, jt. sünged Jumalad ootavad rändurid Kadathil, mille olemasolus mees juba kahtlema on hakanud, ning neile lähemale jõudes tõuseb pinge.
Kui romaani esimene pool on masendav, kolmas neljandik rahuldav, siis viimane ots aga väga muljetavaldav ja võimas. Sedamööda kuidas Carter jõuav kardetud Lengi kivikõrbe ja üha lähemale oma otsingu sihile, muutuvad teksti kirjeldavad osad üha maalilisemaks, vägevamaks ja süngemaks. Ja seda ilma laskumata läilasse pateetikasse (kindlasti on teisi lugejaid, kes selle väite vaidlustavad). Kui Carter lõpuks kohtub näost näkku Nyarlathotepiga, on viimane võtnud sellels puhuks päris antropomorfse kuju: inimese mõistus ei taluks ilmselt Jumala tegelikku kuju. Muidugi on Lovecraft siin läinud kergema vastupanu teed, aga ma lepin sellega - miskipärast arvan, et autori sulg oleks jäänud siin nõdraks või naeruväärseks.
Kokkuvõttes kannan romaani kindlasto plusspoolele, sest teose võimas lõpp jäi domineerima ning vähe lapsik Pegasuste seljas ratsutamine ja muu madistamine tahaplaanile. Vaevama jäi hoopis suhteliselt väheoluline küsimus, mis tükkis pähe lugemise ajal unbes kord veerandtunni jooksul: kuidas tõlkida pealkiri "The Dream-Quest Of Unknown Kadath" lühidalt ja suupäraselt eesti keelde?