Õigupoolest teeb mind pisut nõutuks selle teksti paigutamine Cthulhu tsüklisse. Jah, kirjanik on seda ise teinud, tuues siia sisse Cthulhu mütoloogiasse kuuluvaid märksõnu, aga kui veidi järele mõelda, siis need on kunstlikud juurdepooked, neid Cthulhu jumalusi poleks sellesse suurepärasesse õudusromaani tegelikult tarvis.Jah, siin mainitakse esmakordselt Yog-Sothothi, loetakse «Necronomiconi», vilksatab Randolph Carter ja parun Ferenczy, kellest Brian Lumley hiljem mitu teksti kirjutas. Aga ometigi ei tundu kogu see Cthulhu korpus märkimisväärselt haakuvat romaani tegeliku süžeega, nekromantia, hauaröövlite ja Uus-Inglismaa nõiaprotsessidega.
Mulle meeldiks see väga hea klassikaline õudusromaan veelgi rohkem, kui autor jätnuks selle Cthulhu-asjandusega sidumata.
Rhode Islandi pealinnast Providence’ist pärit muististe kollektsioneerimise hobiga nooruk Charles Dexter Ward hakkab tundma huvi oma nõia-kuulsusega esivanema, 18. sajandil elanud Joseph Curweni vastu. Majast, kus Curwen elas, tuleb ühe seina puhastamise käigus välja Curweni vana portreemaal - mees oli Wardiga välimuselt äärmiselt sarnane.
Romaanis esitatakse meile kaasaegse (1920. aastad) tegevuse kõrval ka ülevaade 18. sajandil Curweniga toimunust. Lugeja silme all vajub noor Ward minevikus tuhnides üha enam ja enam hauaröövlite ja nekromantia võikasse mülkasse.
Tekst on äärmiselt lovecraftilik, selles mõttes, et siin tekstis maalib kirjanik meile korraga väga sooja ja õõvastava pildi oma kodulinna Providence’i maastikest ja majadest ning saame päris hea aimu tolle linna vaimust, atmosfäärist.
Erinevalt mitmestki teisest Lovecrafti pikemast tekstist on «Charles Dexter Wardi juhtum» hästi kergesti loetav ja tõeline leheküljepööraja, sest tegevus areneb siin kirjaniku kohta üpris kiiresti, aga siin pole ka pikemaid passaaže Cthulhu-õuduse korpusse ja tegelasi tabanud õuduse rõhutamisse.
Romaani ilmumislugu oli kaunis kurb. Lovecraft kirjutas selle 1927. aastal, aga ei pakkunud seda kuhugi avaldamiseks, kuna mitmed tema pikemad lühiromaani mõõtu tekstid ei sobinud hästi enam pulpajakirjadesse, neid kärbiti halastamatult. Õieti polnud kirjanik ise romaaniga eriti rahul. Donald Wandrei kaudu jõudis see mitu aastat pärast Lovecrafti surma ajakirja Weird Tales, kus see siis kärbetega 1941. aasta mai- ja juuninumbrites ilmus. Tervikuna jõudis tekst lugejaini alles 1943. aastal kirjastuse Arkham House kõvakaanelises kogumikus «Beyond the Wall of Sleep».
Kirjandusteadlased on sellele tekstile välja raalinud mitmeid mõjutajaid, millest võiks mainida ehk Nathaniel Hawthorne’i romaani «Seitsmeviilumaja» (The House of the Seven Gables; 1851, ek 1997), millest võib pärineda oma kaugele eellasele väga sarnaneva järeltulija motiiv ning mida Lovecraft nimetas «Uus-Inglismaa suurimaks panuseks õuduskirjandusse». Tänapäeval Hawthorne`i romaani otseselt üleloomulikuks õuduskirjanduseks ei peeta, pigem hinnatakse teose õuduskirjandusele omast sünkmorni ja õõvatekitavat atmosfääri.
Aga mainitakse näiteks ka M. R. Jamesi kuulsat tondijuttu «Krahv Magnus» (Count Magnus; 1904, ek 1997), milles samuti ilmub teksti kaasajal välja paarisaja aasta eest elanud kuri tegelane.
Romaanist on valminud kaks küllaltki huvitavat ekraniseeringut, 1963. aasta Roger Cormani versioon «The Haunted Palace» Vincent Price’iga peaosas ning tekstitruum 1992. aasta Dan O’Bannoni versioon «The Resurrected» John Terry’ga peaosas. Õudusesõpradele võib mõlemat soovitada, kuigi eks nad muidugi oma aja lapsed on.
Romaani eestikeelne tõlge on üsna problemaatiline, aga lugejat päris nokauti ei löö.
