Kasutajainfo

H. P. Lovecraft

20.08.1890-15.03.1937

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

At the Mountains of Madness

(romaan aastast 1939)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Stories» 1936; veebruar – aprill [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hullumeelsuse mägedes»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Orpheuse Raamatukogu 1/2011)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Nujah, Lovecraft on Lovecraft (loe: "muistsed", "ebanormaalne geomeetria", "Cthulhu", "Necronomicon", "tulnukad tähtedelt", "vee alla vajunud linnad", "uurivad teadlased" "lähen kohe hulluks".... jäi midagi vahele? ;o) Mountains of Madness on ikka endiselt just seesama, kuna aga värvikatele kirjeldustele on romaanis rohkem ruumi kui lyhiloos, vaigistab nende meisterlikkus selle virina, mida ma muidu viriseks yhe ja sama teema armetu ruunamise yle. Yhest kyljest on Lovecraft ju tõepoolest täiesti ainulaadse systeemiga maha saanud ja see on tänuväärseks baasiks veel sadadele teistelegi kirjanikele, teisest kyljest tekitab väikese vastumeelsuse, kui ikka IGA ta lugu täpselt yhes ja samas sadulas sõidab. On veel yks asi, mille yle ma vanameistriga vägagi vaielda tahaks - inimene ei lähe niiviisi vile peale hulluks, nagu enamus tema tegelasi seda teeb. Võibolla yks läheb, äärmisel juhul kaks... aga täiskooseis?! Eriti vähe lähevad hulluks inimesed, kes on varemgi teemaga tegelenud - kõik vajalikud tegelased, kes kalduvad segi minema, on lugenud "Necronomiconi", õppinud veidrate kultuste keeli ning omavad kadestamisväärselt head raamatukogu kõige mustasse maagiasse puutuvaga. Inimene, kes on koledustest sedavõrd läbi imbunud, on igasugu kollide ja kosmiliste kauguste vastu praktiliselt immuunne või vähemalt väga kiiresti kohanev. Sellepärast ongi nii võõristav lugeda, et keegi jälle sellise rõõmsa sisemise valmisolekuga hulluks läheb. Kusjuures - kui Hullusemäed oleks ainus või yks vähestest Lovecrafti lugudest, mida lugeda, oleks ta hinne absoluutne viis: jää- ja lumemägede sees peidus oleva väljasurnud tulnukatelinna kirjeldus on fantastiline - silme ette tulevad Gigeri synged fantaasiad. Tulnukakookonite leidmine on samuti synge... Yhesõnaga, kõik virinad, mis käivad selle raamatu kohta, kehtivad kogu Lovecrafti loomingu kohta, raamat kui asi iseenesest on viimase peal yllitis. Gigeri illustratsioone ihaldaks sellise teksti juurde...
Teksti loeti inglise keeles

Lootsin enamat.

See ei ole lihtne raamat lugeda. Otsene kõne - dialoog puudub peaaegu üldse, selle eest leiab aga hulgaliselt arhitektuurilisi ja zooloogilisi kirjeldusi, mis nõuavad vastava sõnavara tundmist, ent on suhteliselt igavad ja taha hästi elavat kujutluspilti silme ette anda. Teiseks, kui Lovecrafti muudest tekstidest pole ähmasuse tõttu aru saada, kes või mis on see paljukorratud "Old One", siis "At The Mountains Of Madness" annab detailse kirjelduse. Saladus saab avalikuks.

Teose sisuks on ekspeditsioon Antarktikasse, eesmärgiga teostada geoloogilisi uurimusi ja võtta pinnaseproove. Ühel päeval lööb pinnasepuur tühemikku maapinna sees ja avastatud koopast leitakse ürgsete loomade ja taimede jäänused, ent ka kummalisi olevusi, kellest ei saagi aru, mis nad on ja kes pole ka kivistunud. Peale seda kui esialgu elutuna näivad olevused on geoloogide laagris tõelise verepulma korraldanud, võtavad kaks ekspeditsiooni liiget ette uurimisreisi hiiglasliku mäeaheliku taha, kus avastatakse massiivne varemeis linn, vanuseks kümneid miljoneid aastaid. Nende kahe muljed ja kirjeldused moodustavad romaani põhiosa. Muuhulgas teevad nad kümnekonna tunni jooksul bareljeefide abil üksikasjalikult kindlaks linna ajaloo, "Old One"-ide maailmavaate, toitumisharjumused, ajaloo jne. Romaan kubiseb muudest ebaloogilisustest, mille eesmärk on alati võimaldada tegelastel Lõunamandri äärmuslikes oludes kiiresti ja külma kartmata siia-sinna liikuda. Kohati jääb mulje, et loodusjõududel ei ole neile üldse mingit mõju.

Kaalusin kolme ja nelja vahel... No, ikkagi Lovecraft, olgu siis peale.

Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest, minu jaoks siiani kõige sümpaatsem Lovecraft, kui mõned muinasjutud (nagu kunagi Marduses ilmunud "Ulthari kassid") välja arvata. Sisust on eelarvustajad rääkinud ja mul jääb ühineda nende seisukohtadega selles osas, et natuke kurb, kuidas kõik selle kirjaniku lood ikka nendesamade kaanonite otsas sõidavad. Olgu, tema oli esimene, tema oli mees, kes leiutas targad jalgadega kalad.
Aga --
Kui ma peaksin kunagi Lovecraftile paroodia kirjutama, siis paneksin ma ühe Eesti regilaulu refrääniks "Tekeli-li" ja järgneks midagi sellist, et "kui BBC seda kolmekümnesekundilist lõiku maailmale näitas, läks kakssada tuhat Necronomiconi lugenud inimest hulluks ja uputas end kes akvaariumi, kes peldikupotti. Nende omaksed kinnitavad, et ka nemad tundisid äravõitmatut õudust ja teleka poolt levivat jälki haisu..." Ühesõnaga, minu jaoks on see natukene liiga ajuvaba -- see hurraaga hulluksminek iga vile peale, mida Katariina mainib ja kogu selle retke toimumise detailid, mida Silver mainib. Samuti on tüütu, kuidas terve raamat koosneb praktiliselt ainult kirjeldusest.

Et iseenesest huvitav lugemismaterjal, näiteks kasvõi enne IIMS käibel olnud teaduslike ettekujutuste osas (meenutas kohati Doyle`i ja Obrutšovi). Nõustun ka selles osas, et oleks see esimene ja ainus, saaks teos "5". Paraku... jah, kui keegi kirjutaks sellise teose täna, saaks ta minult "2", nii et...

 

[10.06.2011] Disclaimer: Kuna mina ei ole õuduse sihtgrupp, siis neil, kes on, ei tasu mu arvustust lugeda. Minu jaoks on "Cthulhu õudus" sama jabur kui "kristlik teadus" vmt. Raamat oli loetav ja tõlge on hea.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Pidasin lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» loetud arvustuste jm sekundaarkirjanduse põhjal pikki aastaid suhteliselt igavaks ja tuimavõitu ning raskepäraseks oopuseks, mille roll H. P. Lovecrafti Cthulhu panteoni ühe tugisambana on oluliselt suurem kui selle võime ulmehuvilistele lihtsat lugemisrõõmu pakkuda.

Kui väga ma eksisin.

Lugesin teksti esimest korda millalgi möödunud aasta alguses käsikirjas Silver Sära nauditavas tõlkes ning võisin lugemisjärgselt tõdeda, et kirjanikul on õnnestunud lummavalt ühendada kaks mu lemmikteemat - Antarktika avastuslugu ja Cthulhu õudus.

Kuigi tekstis praktiliselt puuduvad dialoogid, ei suuda ma seda siiski ühestki asendist raskepäraseks või raskesti vastuvõetavaks teoseks pidada. Vastupidi, lühiromaan on ühe sõõmuga loetav just selle põnevuse pärast, mida HPL on äärmiselt oskuslikult doseerida mõistnud.

Mu meelest pole selles tekstis seda Lovecraftile pahatihti nii iseloomulikku soigumist ja ohkimist kui õudne miski vaatepilt või atmosfäär kuskil ikka oli. Minu meelest on see Lovecrafti üks kõige näivteaduslikumaid tekste, see on jutustatud sellises geograafist või füüsikust maadeavastaja reisikirja laadis, olemata üldsegi igav.

Aga melodramaatilised emotsioonid on Lovecraft siin maha keeranud ja asendanud sellise äärmiselt terase-tarmuka detaile märkava teadlase kirjelduslaadiga. Sündmused ise toimuvad aga äärmiselt kiirelt ja lugejal juba igav ei hakka. Aga ma vist kordan ennast.

H. P. Lovecraft kirjutas lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» valmis veebruaris-märtsis 1931, kuid kirjaniku loomingu põhiavaldaja, pulpajakirja Weird Tales toimetaja Farnsworth Wright lükkas käsikirja selle liigsele pikkusele viidates tagasi. Ilmselt oli see tekst ajakirja keskmise lugeja jaoks ka klassikalisest pulpõudusest liiga kaugele läinud ning üldse muutusid kirjaniku pikemad tekstid ajakirja sihtgrupi jaoks pisut liiga keeruliseks.

Lühiromaan ilmus lõpuks teaduslikule fantastikale keskenduvas pulpulme ajakirjas Astounding Stories järjeloona väljaande 1936. aasta märtsi- ja aprillinumbrites, sedagi kärbitud kujul. Terviklikul kujul nägi tekst trükivalgust alles pärast Lovecrafti surma kirjastuse Arkham House esimeses Lovecrafti kogumikus 1939. aastal.

Käesolevat lühiromaani peetakse Cthulhu mütoloogias keskse tähtsusega tekstiks, Lovecrafti-uurija S. T. Joshi sõnul on tegu kirjaniku loodud mütoloogia demütologiseerimisega, «Hullumeelsuse mägedes» püüab autori varasemaid üleloomuliku seletusega õudusjutte paigutada teaduslik-fantastilisse paradigmasse – ning võib öelda, et üsna õnnestunult.

Lõpetuseks on mul väga hea meel, et just selle teosega saab alguse kirjastuse Fantaasia uus ulmesari ORPHEUSE RAAMATUKOGU. Keda huvitab põhjalikumalt selle lühiromaani kirjanduslooline taust, mõjutajad ja omakorda selle teksti mõjutusel sündinud teosed, siis sellest kõigest saab lugeda minu mahukast järelsõnast raamatu eestikeelsele väljaandele, mis peaks neil päevil raamatupoodidesse jõudma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Esimene Lovecrafti teos, mis mulle päris paljude aastate järel ette sattunud. Millegipärast mõjub autorile iseloomulik sõnakasutus (kükloopne, blasfeemiline) praegu kuidagi tobedalt, samuti pikad heietused teemal, kui õudne mingi asi on, mis kirjelduse põhjal üldse õudne ei paista, nagu näiteks muistne arhitektuur Antarktises. Sama hästi võiks kirjeldada näiteks Annelinna: "Haiglaselt sirged tänavad, mille kohal kõrguvad kükloopsed ühetaolised paneelmajad, moodustavad koos sarnaste koolimajade ning väikeste kollaste lasteaedadega hulluksajava vaatepildi oma blasfeemilises jubeduses".

Ega ulmetekste, mille tegevus toimuks Antarktikas, just tihti ette satugi. Antarktika kirjeldused ja Muistsete elu-olu kujutamine on kahtlemata romaani plusspunktideks. Miinusteks kohatine tuimus (eriti kuskil keskpaigas), mainitud tobedavõitu sõnakasutus, ja kramplikud katsed "õudne" olla.

Ilmselt oli osa Antarktisest 1930-ndatel veel suhteliselt tundmatu kant, kui autori kujutlusvõime lubas sinna Džomolungmast kõrgemaid mägesid paigutada. Tekkis huvitav mõte, et kui Lovecraft elanuks mõnikümmend aastat kauem, võiksime tema raamatutest ilmselt lugeda ka õudustest Maa orbiidil ja Kuul.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin samuti enamat. Üldiselt mulle Lovecraft meeldib, seda muidugi väikestes kogustes. Tema poolt loodud mütoloogia on huvitav, maailm kohati päris korralikult väärastunud ning tegelased ka mitte kõige selgema peaga. Žanrireegleid silmas pidades just paras kompott. Pinget aga tõmbab maha autori stiil. Pikad ja lohisevad, kohati väga detailsed, kirjeldused ning väga vähe tegevust. Ma saan aru, et atmosfääri loomiseks on vaja lugeja silmade ette mingi pilt maalida, kuid lehekülgede pikkused kirjeldused mingisuguste ehitiste arhitektuurilistest iseärasustest hävitavad igasuguse pinge. "Hullumeelsuse mägedes" on selle ilmselgeks tunnisuseks. Autor on suutnud suhteliselt põneva süžee välja nuputada, Antarktikas vussi minev uurimisretk, kuid pidev heietamine teemal kuidas midagi välja näeb muudab lugemise väga tüütuks. Sündmuste arenedes olukord natuke paraneb, tempo tõuseb ning autor keskendub rohkem tegevusele. Kahjuks natuke liiga hilje. Üldmulje on juba rikutud. Lugeda ju kõlbas, kuid õudne ei olnud. Pigem piinav. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Päris sellest kõige kehvemast hindest päästavad selle raamatukese kesksed kandvad ideed: Antarktikas liustike ja läbiuurimata mägede keskelt leitud iid-vana tulnukate tsivilisatsiooni säilmed.

Algus oli täiesti lahe - selline Verne`ilik. Teadlase jutustus sellest, mis ühel ekspeditsioonil toimus. Edasi tekkis veel jaburaid seoseid "20 tuh ljööga", kus prof. ja tema assistent meeletutes kogustes mereelukate nimesid, seltse, perekondi ja klasse loetlevad. Juba esimese peatüki lõpuks hakkas kerge tüdimus tekkima... Kuskilt maalt alates läksin diagonaalile ja veelgi lõpu poole juba katkendlikule diagonaalile.

Dialoogi puudumine. Noh, tegelikult minajutustuse vorm korvab seda mingil määral. Tekkib selline illusioon, et keegi ikka kõnetab sind.

No ei ole õudne. Parima tahtmise juures ka ei suuda see tekst tekitada hirmu-emotsiooni. Ma miskipärast arvan, et hooaegade kaupa X-faile, Resident Evil`it, Walking Dead`i jmt taolist tarbinud põlvkonnale on üldse neetult raske mingit värinat sisendada. Postimehe artikkel, milles teadlased viitavad võimalusele, et varsti võivad mõrtsukhaid saagijahil Läänemerre liikuda, mõjub igatahes õõvastavamalt.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: