H. P. Lovecraft

See ei ole lihtne raamat lugeda. Otsene kõne - dialoog puudub peaaegu üldse, selle eest leiab aga hulgaliselt arhitektuurilisi ja zooloogilisi kirjeldusi, mis nõuavad vastava sõnavara tundmist, ent on suhteliselt igavad ja taha hästi elavat kujutluspilti silme ette anda. Teiseks, kui Lovecrafti muudest tekstidest pole ähmasuse tõttu aru saada, kes või mis on see paljukorratud "Old One", siis "At The Mountains Of Madness" annab detailse kirjelduse. Saladus saab avalikuks.

Teose sisuks on ekspeditsioon Antarktikasse, eesmärgiga teostada geoloogilisi uurimusi ja võtta pinnaseproove. Ühel päeval lööb pinnasepuur tühemikku maapinna sees ja avastatud koopast leitakse ürgsete loomade ja taimede jäänused, ent ka kummalisi olevusi, kellest ei saagi aru, mis nad on ja kes pole ka kivistunud. Peale seda kui esialgu elutuna näivad olevused on geoloogide laagris tõelise verepulma korraldanud, võtavad kaks ekspeditsiooni liiget ette uurimisreisi hiiglasliku mäeaheliku taha, kus avastatakse massiivne varemeis linn, vanuseks kümneid miljoneid aastaid. Nende kahe muljed ja kirjeldused moodustavad romaani põhiosa. Muuhulgas teevad nad kümnekonna tunni jooksul bareljeefide abil üksikasjalikult kindlaks linna ajaloo, "Old One"-ide maailmavaate, toitumisharjumused, ajaloo jne. Romaan kubiseb muudest ebaloogilisustest, mille eesmärk on alati võimaldada tegelastel Lõunamandri äärmuslikes oludes kiiresti ja külma kartmata siia-sinna liikuda. Kohati jääb mulje, et loodusjõududel ei ole neile üldse mingit mõju.

Kaalusin kolme ja nelja vahel... No, ikkagi Lovecraft, olgu siis peale.

Et iseenesest huvitav lugemismaterjal, näiteks kasvõi enne IIMS käibel olnud teaduslike ettekujutuste osas (meenutas kohati Doyle`i ja Obrutšovi). Nõustun ka selles osas, et oleks see esimene ja ainus, saaks teos "5". Paraku... jah, kui keegi kirjutaks sellise teose täna, saaks ta minult "2", nii et...

[10.06.2011] Disclaimer: Kuna mina ei ole õuduse sihtgrupp, siis neil, kes on, ei tasu mu arvustust lugeda. Minu jaoks on "Cthulhu õudus" sama jabur kui "kristlik teadus" vmt. Raamat oli loetav ja tõlge on hea.

Kui väga ma eksisin.

Lugesin teksti esimest korda millalgi möödunud aasta alguses käsikirjas Silver Sära nauditavas tõlkes ning võisin lugemisjärgselt tõdeda, et kirjanikul on õnnestunud lummavalt ühendada kaks mu lemmikteemat - Antarktika avastuslugu ja Cthulhu õudus.

Kuigi tekstis praktiliselt puuduvad dialoogid, ei suuda ma seda siiski ühestki asendist raskepäraseks või raskesti vastuvõetavaks teoseks pidada. Vastupidi, lühiromaan on ühe sõõmuga loetav just selle põnevuse pärast, mida HPL on äärmiselt oskuslikult doseerida mõistnud.

Mu meelest pole selles tekstis seda Lovecraftile pahatihti nii iseloomulikku soigumist ja ohkimist kui õudne miski vaatepilt või atmosfäär kuskil ikka oli. Minu meelest on see Lovecrafti üks kõige näivteaduslikumaid tekste, see on jutustatud sellises geograafist või füüsikust maadeavastaja reisikirja laadis, olemata üldsegi igav.

Aga melodramaatilised emotsioonid on Lovecraft siin maha keeranud ja asendanud sellise äärmiselt terase-tarmuka detaile märkava teadlase kirjelduslaadiga. Sündmused ise toimuvad aga äärmiselt kiirelt ja lugejal juba igav ei hakka. Aga ma vist kordan ennast.

H. P. Lovecraft kirjutas lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» valmis veebruaris-märtsis 1931, kuid kirjaniku loomingu põhiavaldaja, pulpajakirja Weird Tales toimetaja Farnsworth Wright lükkas käsikirja selle liigsele pikkusele viidates tagasi. Ilmselt oli see tekst ajakirja keskmise lugeja jaoks ka klassikalisest pulpõudusest liiga kaugele läinud ning üldse muutusid kirjaniku pikemad tekstid ajakirja sihtgrupi jaoks pisut liiga keeruliseks.

Lühiromaan ilmus lõpuks teaduslikule fantastikale keskenduvas pulpulme ajakirjas Astounding Stories järjeloona väljaande 1936. aasta märtsi- ja aprillinumbrites, sedagi kärbitud kujul. Terviklikul kujul nägi tekst trükivalgust alles pärast Lovecrafti surma kirjastuse Arkham House esimeses Lovecrafti kogumikus 1939. aastal.

Käesolevat lühiromaani peetakse Cthulhu mütoloogias keskse tähtsusega tekstiks, Lovecrafti-uurija S. T. Joshi sõnul on tegu kirjaniku loodud mütoloogia demütologiseerimisega, «Hullumeelsuse mägedes» püüab autori varasemaid üleloomuliku seletusega õudusjutte paigutada teaduslik-fantastilisse paradigmasse – ning võib öelda, et üsna õnnestunult.

Lõpetuseks on mul väga hea meel, et just selle teosega saab alguse kirjastuse Fantaasia uus ulmesari ORPHEUSE RAAMATUKOGU. Keda huvitab põhjalikumalt selle lühiromaani kirjanduslooline taust, mõjutajad ja omakorda selle teksti mõjutusel sündinud teosed, siis sellest kõigest saab lugeda minu mahukast järelsõnast raamatu eestikeelsele väljaandele, mis peaks neil päevil raamatupoodidesse jõudma.

Ega ulmetekste, mille tegevus toimuks Antarktikas, just tihti ette satugi. Antarktika kirjeldused ja Muistsete elu-olu kujutamine on kahtlemata romaani plusspunktideks. Miinusteks kohatine tuimus (eriti kuskil keskpaigas), mainitud tobedavõitu sõnakasutus, ja kramplikud katsed "õudne" olla.

Ilmselt oli osa Antarktisest 1930-ndatel veel suhteliselt tundmatu kant, kui autori kujutlusvõime lubas sinna Džomolungmast kõrgemaid mägesid paigutada. Tekkis huvitav mõte, et kui Lovecraft elanuks mõnikümmend aastat kauem, võiksime tema raamatutest ilmselt lugeda ka õudustest Maa orbiidil ja Kuul.

Algus oli täiesti lahe - selline Verne`ilik. Teadlase jutustus sellest, mis ühel ekspeditsioonil toimus. Edasi tekkis veel jaburaid seoseid "20 tuh ljööga", kus prof. ja tema assistent meeletutes kogustes mereelukate nimesid, seltse, perekondi ja klasse loetlevad. Juba esimese peatüki lõpuks hakkas kerge tüdimus tekkima... Kuskilt maalt alates läksin diagonaalile ja veelgi lõpu poole juba katkendlikule diagonaalile.

Dialoogi puudumine. Noh, tegelikult minajutustuse vorm korvab seda mingil määral. Tekkib selline illusioon, et keegi ikka kõnetab sind.

No ei ole õudne. Parima tahtmise juures ka ei suuda see tekst tekitada hirmu-emotsiooni. Ma miskipärast arvan, et hooaegade kaupa X-faile, Resident Evil`it, Walking Dead`i jmt taolist tarbinud põlvkonnale on üldse neetult raske mingit värinat sisendada. Postimehe artikkel, milles teadlased viitavad võimalusele, et varsti võivad mõrtsukhaid saagijahil Läänemerre liikuda, mõjub igatahes õõvastavamalt.