(jutt aastast 1928)
eesti keeles: «Cthulhu kutse»
H. P. Lovecraft «Pimeduses sosistaja» 1996
Tegevus toimub 1920-ndate keskel ja baseerub ühe teadlase järelejäänud märkmetel. Professor on uurinud kahe nädala vältel üle terve maailma juhtunud psühhoose ja unenägusid, mida elasid üle tundliku närvisüsteemiga inimesed. Kogeti väga sarnaseid kujutlusi ja kuuldi tundmatus keeles palveid, jms. Üks mees valmistas transis kujukese, mis kujutas kohutavat seninägematut olevust, jne. Alles hiljem seostab peategelane, et samal ajal toimus keset ookeani maavärin, mis lükkas üles tüki merepõhja, kus peitus varjururmas viibiv iidne jumalus, kelle elluäratamine mõjutas otseselt inimteadvusi.
Suurepäraselt komponeeritud tekstil puudub küll rabav puänt, ent hindes ei ole kahtlust, pigem näib, et skaalal jääb numbreid väheseks.
Cthulhu kontekstis oluline tekst, Lovecrafti ja õuduskirjanduse kontekstis mitte. Hiljem on autor seda erinevatest infokildudest ja mosaiigitükkidest tervikliku õuduskeemi kokkusaamise võtet korduvalt uuesti kasutanud, aga tundub, et ega see võte väga hästi tööle ei hakkagi (kui ikka süžee olematu või lihtsalt nigel on).
Hoolimata suurest geograafilisest diapasoonist äärmiselt staatiline ja ebadünaamiline tekst.
Eks see probleem ole, et tänases maailmas hirmutab mind ilmselt tõesti oluliselt enam võimalus kohtuda agrsssiivselt meelestatud tulnukate, üle käte läinud viiruste, geneetiliselt muundatud haide või mõrvarlike tehismõistustega kui voodoo-rituaalid, merepõhja vajunud linnad ja neis elutseda võivate muinasjumalad ja... Noh, mida iganes.
Selline mõnus 20.saj. alguse õhustik, lugesin ja mõtlesin Tarzanist, King-Kongist, Kadunud maailmast, insener Garini hüperboloidist. Osad eelarvustajad on juhtinud tähelepanu, et tegelikult olla selle teksti mõte pigem SF. Mööndustega võibolla tõesti. Sel juhul võiks pigem siis välja joonistuda Cthulhu kui tulnukas tähtedelt. Selles võtmes mõjus "Hullumeelsuse mägedes" rohkem SF-ina.