Autori juttudest meeldib mulle see kõige enam -- ei mingeid eritaotlusi ega keerulisi müüte, lihtsalt puhas õudus. Ka idee on hea.
1.
8
3.625
2.
9
4.333
3.
1
5.0
1.
9
4.111
2.
17
4.353
3.
2
3.5
4.
1
5.0
5.
1
4.0
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
6
4.5
6.
2
4.0
7.
9
4.667
8.
3
3.333
9.
1
2.0
10.
12
3.583
11.
1
3.0
13.
1
5.0
14.
6
4.5
16.
1
2.0
17.
2
4.0
18.
1
2.0
20.
6
4.667
21.
13
3.154
25.
8
4.0
26.
1
3.0
27.
13
4.615
28.
1
5.0
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
12
3.083
32.
1
4.0
33.
3
4.333
34.
9
4.556
36.
1
2.0
37.
4
4.5
38.
3
4.333
39.
3
3.333
41.
11
3.909
42.
8
4.125
44.
13
4.769
45.
1
5.0
47.
3
4.667
48.
1
3.0
49.
7
4.714
50.
1
2.0
51.
1
4.0
52.
1
4.0
54.
1
5.0
55.
1
4.0
57.
1
4.0
58.
9
4.333
59.
6
4.667
60.
1
3.0
65.
1
2.0
67.
1
4.0
68.
1
4.0
69.
1
4.0
70.
1
3.0
71.
1
4.0
74.
1
4.0
75.
1
4.0
76.
1
5.0
78.
1
4.0
80.
1
3.0
82.
1
4.0
83.
1
3.0
84.
1
3.0
39.
1
4.0
46.
16
4.438
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
1
3.0
50.
2
4.5
51.
1
5.0
(jutt aastast 1926)
eesti keeles: «Kõrvalseisja»
H. P. Lovecraft «Pimeduses sosistaja» 1996
Ka nõustun ma nendega, kes on arvanud, et antud jutt on selline äraspidine autobiograafia... näib nõnda jah!
Tegelikult on «Kõrvalseisja» kõige ehedam ulmejutt... sest ulme üks põhivõtteid on ju esemete/nähtuste/olendite vaatlemine erinevate nurkade alt... ning see vaatenurkade erinevus annab sageli vägagi kummalisi tulemusi. Ka seekord!!!
Ja mulle eriti ei meeldi. Selline elamus, et loed läbi, võtad teadmiseks, noogutad tunnustavalt, aga sisimas isiklikult ei naudi. Aga ilmselt sõnastab küll autori jaoks miskeid olulisi üksinduse ja distantseerituse motiive.