Kirjanik Paul Oleron üürib tühja maja ülemise korruse, et seal lõpetada romaan ühest naisterahvast. Töö aga ei kipu edenama; enamuse ajast korrastab Oleron oma elamist. Oma sõbrannale ütleb ta, et tegelikult tundub talle, et romaan vajaks ümber tegemist; kangelannat - leiab ta - on ta seni valesti kujutanud. Kaks asja aga, esiteks see, et sõbranna saab kriimustada naelast, mille Oleron juba välja tõmmanud ning see, et pimedas ja tühjas toas kuuleb ta selgelt, kuidas keegi end kammib, viivad Oleroni muidugi mõttele, et ta polegi majas üksi.
Üsna osavalt toob Onions välja tondijutu elemendid, ja üsna õudustäratavalt pealegi. Ega palju maja alaoost ei paljastata ja lõpuks jääbki selgusetuks, kes on on see naine, kes kunagi seal majas elas ja miks ta ka surmas nii armukade on. Lool muidugi helget lõppu ei ole.
Osav lugu. Aeglaselt kasvatab Onions paranoilist ja obsessiivset meeleolu, mõjuvad detailid ja pisiasjad... kohati ehk liiga palju tunnetest kirjutatud. Õnnestunud armastusjutu ja tondijutu ristamine. "Neli".