Lugu algab üsnagi aeglaselt. Autor näib tublisti vaeva nägevat atmosfääri loomisega, mis tal aga siiski mitte täielikult ei õnnestu - dekadentlik kõrbelinn ja selle asukad näivad küll üsna tõepärastena, on aga ikkagi mingi deja vu, kord nähtu. Meenuvad kümned ja kümned sarnased lood ja filmid, milles armutult planeedi Maa ajaloolist ja etnoloogilist pärandit ekspluateeritakse. Kui peategelane lõpuks kõrbesse läheb ja seiklustesse satub (või takerdub?) ning asjad mingi hädaohtliku ja lootusetu tähe all hargnema hakkavad, avaldab ka raamat enam mõju. Kummaline, ent suurima pettumuse valmistab teoses just kõige olulisem - retk läbi unenäomaailma Pärli kindluseni. See on kuidagi nii armetu, nii nõrk ja nii lihtne. Mind lohutas vaid mõte, et teos kuulub suuremasse seeriasse ja seda võib võtta kui üht täiteosa, ja mitte kõige säravamat Elricu sarjast.Aga kui tegevus lõpeb ja aeg on teha kokkuvõtteid jääb "Pärli kindlusest" lõpuks siiski üsna hea maik suhu. Just selline, millisena Michael Moorcocki enamasti kirjeldada on armastatud - kõigel lasub hädaohu ja ebaõnne märk, mida ei suuda ka õnnelik lõpp kõigutada. Sest kas õnn saab olla seal, kus valitseb häving ja surm, isegi kui see on suunatud vaenlastele?
