Musta Mõõga Kroonika. Paigutub kuhugi Moorcocki lõpmatute saagade sarja... Huvitav, kas keegi on neid kõiki suutnud ka kunagi läbi lugeda?
Suur sõdalane, kes erinevates maailmades multiversumis seni tuntud kui Elric, Corum jms, esineb sedapuhku krahv Urliku nime all. Raamat algab, kui ta elab õnnelikult "ühel" Maal, mille ta eldrenitel aidanud inimestest puhastada; ja naudib jumalikku armastust eldrenite printsessiga. Erekose on siis Ulriku nimi. Siis hakkavad ilmuma nägemused, külastused ja mingid ulmad.
Erekose või Ulrik ei tea täpselt, kes ta õieti on, ometigi teda kutsutakse kuhugi. Äkitselt satubki ta vastu tahtmist lahku oma armastatust ja Suureks Sõdalaseks mingile järjekordsele Maale. Selle päike hakkab kustuma, jää tungib peale. Inimsed, kelle ta eest leiab, elavad haiglases viimsepäevaulmas; teatavad talle, et tunnevad teda küll ja kutsuvad endaga koos lõbutsema.
Keegi on Igavest Võitlejat - Ulrikut sinna maailma kutsunud (nõidunud, võlunud) küll aga kes? Ilmselt on tal seal ka mingi ülesanne täita. Järgnevad mitut laadi madinad ja igasugused kosmilist laadi esoteerilise maagiakunsti demonstratsioonesitamised. Urlik saab palju targemaks.
Pärast seda romaani kadus suur osa huvist, mida Moorcocki, kui üsna olulise autori vast tundsin. Lugeda on teda tegelikult hõlbus, ent retseptsiooniks vajalik teatav eelsoodumus. Ja ma ei oskagi täpselt öelda, milles see peaks seisnema.
Suur sõdalane, kes erinevates maailmades multiversumis seni tuntud kui Elric, Corum jms, esineb sedapuhku krahv Urliku nime all. Raamat algab, kui ta elab õnnelikult "ühel" Maal, mille ta eldrenitel aidanud inimestest puhastada; ja naudib jumalikku armastust eldrenite printsessiga. Erekose on siis Ulriku nimi. Siis hakkavad ilmuma nägemused, külastused ja mingid ulmad.
Erekose või Ulrik ei tea täpselt, kes ta õieti on, ometigi teda kutsutakse kuhugi. Äkitselt satubki ta vastu tahtmist lahku oma armastatust ja Suureks Sõdalaseks mingile järjekordsele Maale. Selle päike hakkab kustuma, jää tungib peale. Inimsed, kelle ta eest leiab, elavad haiglases viimsepäevaulmas; teatavad talle, et tunnevad teda küll ja kutsuvad endaga koos lõbutsema.
Keegi on Igavest Võitlejat - Ulrikut sinna maailma kutsunud (nõidunud, võlunud) küll aga kes? Ilmselt on tal seal ka mingi ülesanne täita. Järgnevad mitut laadi madinad ja igasugused kosmilist laadi esoteerilise maagiakunsti demonstratsioonesitamised. Urlik saab palju targemaks.
Pärast seda romaani kadus suur osa huvist, mida Moorcocki, kui üsna olulise autori vast tundsin. Lugeda on teda tegelikult hõlbus, ent retseptsiooniks vajalik teatav eelsoodumus. Ja ma ei oskagi täpselt öelda, milles see peaks seisnema.