Corumi viimane raamat ja viimane lahing. Corumi ees seisavad mitmed rasked valikud, mille tËttu hakkavad paljud teda reeturiks pidama. Muuseas saab Corum ka oma *Stormbringeri*.
15.
3
4.667
16.
1
2.0
17.
1
5.0
18.
1
2.0
20.
1
5.0
21.
11
4.364
22.
4
4.75
23.
4
4.0
24.
4
4.0
25.
22
4.455
26.
2
4.5
28.
1
3.0
32.
2
3.5
33.
2
4.5
34.
1
4.0
35.
1
5.0
36.
2
4.5
39.
1
3.0
40.
6
4.0
42.
12
3.75
47.
2
3.0
48.
1
2.0
49.
1
4.0
57.
2
3.5
62.
1
3.0
8.
1
5.0
9.
1
5.0
12.
1
5.0
19.
11
4.727
20.
5
4.8
21.
2
5.0
22.
1
5.0
23.
1
5.0
24.
1
5.0
30.
5
4.6
46.
5
4.8
80.
1
1.0
86.
1
3.0
88.
1
4.0
89.
1
3.0
107.
1
4.0
121.
1
2.0
1.
1
5.0
8.
11
4.273
9.
4
5.0
12.
2
4.5
16.
1
5.0
17.
2
4.0
(romaan aastast 1974)
"Mõõga ja täku" alguses valmistuvad endaga igavest talve kaasa toovad Fhoi Myored otsustavaks rünnakuks mabdenite ehk inimkonna valduste vastu. Inimeste olukord näib olevat lootusetu ja nii otsustabki Corum, olles kuulnud lugu tontlikust Ynys Scaithi saarest (kus on nähtud ka ta enda teisikut), saare salapärastelt elanikelt Fhoi Myorede vastu abi otsida. Seda hoolimata sõprade vastuseisust ja hoiatustest saarest eemale hoida...
Romaani hinde osas kõhklesin ma tegelikult "4" ja "5" vahel, otsustades lõpuks "5-" kasuks. Eks pikkadesse sarjadesse kuuluvate romaanide järjest lugemine mõjub veidi väsitavalt ja lõpetades pole ei tegelastest ega maailmast enam üldse nii värsket muljet kui sarja alustades (selles mõttes on eestikeelsete tõlgete lugemine isegi parem-järgmist köidet tuleb mingi aja oodata ja seetõttu ei hakka sari niiväga ära tüütama). Samas pole "Mõõgale ja täkule" ka suurt midagi ette heita. Lõpplahendus võib tunduda veidi kunstlikuna, ent samas on see klišeelikkusest kaugel.