Vadhaghid elasid isoleeritud kindlustes, nhadraghid linnades. Romaani alguses esitab peakangelase (=prints Corumi) isa surmaeelse soovi: käigu poeg vaatamas kaugetes kindlustes elavaid sugulasi, sest viimasel ajal ei õnnestu ühendusepidamine astraalselt ega ka teiste mõõtmete kaudu. Seda Corum ka teeb ning selgub, et inimesed on tapnud kõik sugulased, kõik vadhaghid. Jõudnud kurva uudisega kodukindluseni, näeb ta, et kants on maatasa tehtud ja kõik ta lähedased on surmatud. Jällegi mabdenite ehk inimeste poolt. Corum on nüüd viimane vadhagh Maal.
Lahingus satub Corum mabdenite kätte vangi, kes torkavad välja ta ühe silma ja raiuvad otsast käelaba. Selles triloogia osas armub ta Rhalinasse, ülikust mabdenisse. Saame teada, et iidsete rasside hävingu põhjuseks on jumalate vahetus. Enne valitses selle viie mõõtme maailmu korra ja seaduse jumal lord Arkin, kellele meeldisid vadhaghid. Nüüd on ta pagenduses ning Kaose jumal – Mõõkade Rüütel – valitseb selle viie mõõtme maailmu, kus asub ka Maa. Ta soodustab Maal mabdenite tõusu ja õitsengut. Romaan räägibki, kuidas jumalike atribuutide abil pooljumalaks tõusnud Corum võidab Mõõkade Rüütli ning Kord hakkab Kaose asemel jälle valitsema.