Alustama olen sunnitud sellest, et lugesin antud teost kõigest paar nädalat tagasi, aga ei mäleta enam kuigi selgelt, millest seal üldse kirjutati. Kuna ma erilise dementsuse all ei kannata, kipun seda pigem autori kui enda süüks panema ja sellest ka madal hinne. Sisukokkuvõtte kirjutamise pean kahjuks järgmise arvustaja hooleks jätma.
Niipalju kui ma seda Elricu-sarja lugenud olen, mõjuvad kõik need raamatud miskipärast kuidagi õõnsalt. Ka käesolev ei ole erandiks. Võib-olla on põhjuseks see, et autoril tundub puuduvat mingi selge idee, kuhu ta omadega välja tahab jõuda. Kogu aeg käib üks lõputu hüplemine ühe tapetava deemoni või pooljumala juurest järgmise juurde. Nii käib see iga Elricu-raamatu algusest lõpuni, kuid ei ole näha et sündmused sellest eriti edasi areneksid või kogu see asi mingis suunas liiguks. Üksikasjad on küll kirja pandud üpriski köitvalt, aga oleks tore, kui neist ka mingi hoomatav tervik moodustuks.