Kui triloogia esimeses osas oli tegu lihtsalt huumoriga, siis teises valitseb pigem pöörane absurd a la Carrolli "Alice imedemaal". Üks stseen järgneb teisele ja mida edasi, seda segasemaks asi läheb.
Jherek on löödud oma armastatust ilmajäämisest ja püüab tagasi XIX sajandisse Amelia juurde pääseda. Üpriski juhuslikult see tal ka õnnestub, mis põhjustab paraja kaose, kuna Jhereki eelmine XIX sajandis viibimine lõppes võllassetõmbamisega ning lisaks järgneb talle seekord veel ka kirev tulevikuelanike seltskond koos vastiku iseloomuga tulnukate kambaga. Muide, kohalik inglise politseiinspektor peab tulnukaid (vene keeles latõ, mis see originaalis võiks olla?) vaheldumisi nii leedulasteks, lätlasteks kui ka eestlasteks. Aja traagelniidid loomulikult ragisevad ning paiskavad peategelased lõpuks varasesse siluri ajastusse.
Parim Moorcock, mida olen lugenud