Xinhai revolutsiooni järgne Hiina on ohtlik ja segane paik-koloniaalvallutustest räsitud kunagises võimsas impeeriumis käib kodusõda, maa on jagatud erinevate röövellike relvarühmituste vahel. Koidiku Orgu otsiva Moorcocki ohtliku rännaku kirjeldus võtab enda alla umbkaudu esimese veerandi romaanist. Lõpuks ilmub ootamatult välja "Õhusõjapealikust" tuttav Una Persson, kes oma võitlussalgaga osutub Moorcocki elupäästjaks ja toimetab ta Koidiku Orgu, mis jätab 1973. aasta utoopilise tulevikulinnaga võrreldes kaunikesti armetu mulje. Sealt leiab Moorcock ka Bastable`i uutest seiklustest pajatava käsikirja...
Moorcockiga üksildasel India ookeani saarel 1903. aastal kohtunud Bastable jõudis järeldusele, et pole siiski oma kodumaailmas, vaid et Moorcocki maailm erineb tema omast mõningates detailides. Nii rändaski ta tagasi Kirde-Indiasse Teku Benga templisse, kus ta dimensioonirännud olid alguse saanud, ent sattus lõppkokkuvõttes hoopis uude maailma. Selles maailmas oli 1870-ndatel aastatel tänu ühele geniaalsele leiutajale toimunud ülikiire tehniline areng, mis aga paraku viis laastava sõjategevuseni suurvõimude vahel, milles kasutati hiiglaslikke sõjamasinaid ja bioloogilisi relvi. Nii leiabki Bastable ennast 1904. aasta maailmast, kus Lääne tsivilisatsioon on varemeis. Bastable`il õnnestub pääseda Indiast (millele lisaks Briti armee riismetele konkureerivad ka venelased ja araablased) pärast rohkeid seiklusi laastatud Euroopasse. Kogu maailm pole kaugeltki varemeis, lisaks Austraalia-Jaapani liidule on suurvõimudeks kujunenud Ashanti impeerium Aafrikas (mille eesotsas on valgeid vihkav endine USA neegerori Cicero Hood ehk Must Attila) ja Mahatma Gandi juhitud Bantustan. Hiiglaslikke sõjamasinaid omav Must Attila näib ähvardavat kõik valged hävitada või orjastada ja nagunii rängalt purustatud läänemaailma kohale kerkib uus, sedapuhku täieliku hävingu oht...
Minu meelest on käesolev romaan veidi nõrgem kui triloogia esimene osa. Kompositsioon on sutsu tasakaalust väljas (veerand raamatust kulub Moorcocki iseenesest vägagi huvitavalt kirja pandud, ent ülejäänud sündmustikuga vaid nõrgalt haakuva Hiina-reisi kirjelduse peale), teiseks on tegevusmaailm suhteliselt usutumatu-kasvõi tehnoloogilise läbimurde toimumine vaid tänu ühele teismelisele geeniusele.
Samas on tegu hea näitega sellest, kuidas 1974. aastal ilmunud teos võib ajapikku hoopis teise tähendusvarjundi omandada. Romaan peaks ilmselgelt vihjama 20. sajandi alguse rassistlikele ulmeromaanidele (a la Hans Dominiki looming), mis keskendusid superrelvi omavate valgete kangelaste võitlusele "musta või kollase" ohu vastu. Moorcock pöörab kogu kontseptsiooni tagupidi, tema maailmas on valged mandunud põlastusväärseteks barbariteks ja karm ent õiglane Must Attila toob nad oma sõjamasinatega tagasi tsivilisatsiooni rüppe (Arvamus, et hiiglaslikest monoliitsetest sõjamasinatest võiks praktilises sõjategevuses suurt kasu olla, näis sadakond aastat tagasi olevat väga levinud arvamus ja eks sõna "leviaatan" selliste seadeldiste kohta pärinebki ühest H. G. Wellsi loost). Häda on selles, et pea 40 aastat hiljem jätab see valgete rassistide tõrvamine pigem "poliitiliselt korrektse" kui lahedalt originaalse mulje (Martin Helme austajatele seda raamatut ei soovitaks), lahingustseenid aga toovad koloniaalajastu ammuunustatud rassistlike kirjanike asemel silme ette pigem mecha-märuli mõnest Jaapani multikast. Nii on romaani esialgne mõte tänase lugeja jaoks täiesti kaduma läinud.
Positiivse külje pealt peaks mainima lahedat aurupunk-maailma ja kõikvõimalikke ulmelisi seadeldisi (kasvõi maa-aluseid käike kaevavad ja nende kaudu liikuvad "mutid"-tehnika, milletaolist meie maailmas veel polegi). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et hoolimata veidrast kompositsioonist, ebausutavusest ja veidi aegunud-õõnsast muljest kõlbab raamat täitsa lugeda ning hinde osas otsustasin ma koguni "4" kasuks.