alamzhanr mõneti eksitava nimega steampunk. millel on kaks olulist tunnust. esiteks, mingis aja- ja ruumipunktis, kus neid loogiliselt võttes olema ei peaks, on aurumasinad. (isegi kui neid süzhee arenguks üldse tarvis ei lähe.) teiseks jäljendatakse jutustamisel paarisaja aasta eest moes olnud stiili. meenub charles dickens - aga ka "vaga jenoveeva" on sobilik märksõna. igatahes kõlab tekst õõnsalt ja pateetiliselt.
sisu... ah, keda see ikka huvitab. tähendab, kui selgub, et kangelasel on vaja kokku otsida pinu võluesemeid, siis võib ju olla üsna kindel, et viimaste lehekülgede saabudes on ta need kõik õnnelikult kotti pannud - ja et autor(id) on talle enne teele veeretanud nii palju takistusi kui fantaasialend seda on võimaldanud. mingi väike intriig ja valejälgedele juhtimine selle ümber isegi käib, et kes paha ja kes hea, aga kokkuvõttes pole sel vähimatki tähtsust. tegelaste käitumise etteaimatavus oleks nagu omaette eesmärk.
raamat, mille ainsaks väärtuseks on väljapeetud stiil - kui selline just meeldima juhtub. mis seal salata, paljudel raamatutel pole isegi seda väärtust, nii et kahte ei hakka ka panema.